Pole siin ammuilma käinud. Asju on olnud palju ja huvitavaid. Kirjutada neist ei ole viitsinud. Rooma kirikuisa Ambrosius nimetab sõna vaimu koduks. Küsimus on kas need sõnad on ülesehitavad või mahakiskuvad. Küllap on vahel parem vaikida, kui ehitada halbade sõnadega kõle ja külm maja. Maja, kust tahad kiiresti jalga lasta.

Isa Stanislovas tõlkis leedu keelde Rilke luulet. Püüdes eeskätt sõnumit edasi anda, "patustas" ta siin-seal värsimõõdu jms. vastu. Ometi peavad paljud tema tõlkeid just eriti mõjusaiks.
Võibolla oli see just sellepärast, et ta oli mõistnud tõeliselt ja sügavalt inimese abitust ja igatust, mille üle Rilke arutles: " Kuidas oleme unustanud need iidsed müüdid,... müüdid draakonitest, kes muutuvad viimsel hetkel printsessideks, kes ootavad, et näha meid tegutsemas, kas või korraks, ilu ja vaprusega. Kõik, mis hirmutab meid, on võib olla oma sügavamais olemuses midagi abitut, mis tahab meie armastust."
Isa Stanislovase enda elu oli püüd seda "abitut" inimese jalule aidata.