Moskva, 1981

Mauseleumi taga vaagub hinge vares,
kusagil on elul seatud piir.
Ühesainsas väikses keres
kokku saavad kuningas
ja Lear.

Sarkofaagi selles loos ei tule,
urnimatusekski luba vist ei anta.
Enne, kui lind silmad suleb,
surub taevas end viisnurka.

Kõik need aastad seda pilti
hoian mälus nagu tarkust suurt.
Ütle Sina, ütle Sina kordki,
kas me käed kord  puudutavad
olemise juurt.

Leonhard Cohen:

Ring the bells that still can ring.
Forget your perfect offering.
There is a crack in everything.
That`s how the light gets in.


Jah, kell jääb lööma.
Kell jääb helisema.
Kuulutab hommikut, kuulutab kadu.
Kutsub alustama, nõuab lõpetamist.
Muudkui lööb otsmikule pragusid,
silmisse valgust ja vett.

Räpinas, lehekuul 2014