Roberto Guardini arvates on tulevikus " usku vähem, see on aga puhtam, jõulisem ja elulähedasem, selle raskuskese nihkub sügavale inimese sisse - see toetub otsusele."


Öövangerdusi.

Hingan sisse,
hingan välja,
võtan  tableti,
jätan öösel
akna poikvele.
Unes antakse,
mõndagi näha,
küllap armas,
Pühakirjas nõnda kirjas.
Unes võetakse,
elu hämar kangas
väsinud õlgadelt,
pagunid mööda
tube laiali,
surnud kuu vaatamiseks
välja pandud.
Hingan sisse,
hingan välja,
ootan kohtumist,
hommiku võimalust,
tulija tulemist,
ilmutust puuvõras,
all pilvede püsi.

 Rotund. Aeg hiline.

Kivilinn kerkib
teispool jõge,
rahnud südames.
Sina küsid:
kas sa armastad mind?
Hingamine kiireneb,
pilk eksleb kuuni,
rahnud südames,
kaarnakraaks vastu raatust,
All jõgi voolab
järvest järve.
Aeg hiline.

Tartu, aastaid ja pilke tagasi.

Meri tõuseb suuni
ühel kevadisel päeval,
siis, kui südametest
sulab igijää.
Siis, kui südametest
läbi lendab igatsuste
tulilind,
tiivad usuvirged.
Meri tõuseb suuni,
tõuseb suuni,
et suudelda sind, vend.

Juuni, 2014, Kärdlas



Prohvet Jesaja on jätnud meile väga selges sõnad, mida sobib täiesti kasutada mõeldes meie nn. julgeolekuriskidele: " Kui te ei usu, siis te ei püsi." ( Js. 7,9). Siis tõuseb vesi mitte üksnes suuni. Siis ei tule vesi meid hellitama ega suudlema, nagu luuletuses kirjutasin, vaid uputama, ära kaotama.
Meid ei aita see, kui püüame olla hästi ratsionaalsed, silm sihtimas kättepaistvaid märke ja majakaid, kätteõpitud sõnad ja mõtted tiirlemas "ajuabimajandis". Meid ei aita üksnes tehnilised nõksud ja itipulk karmanis. Meid ei aita ümmardavad ümarlauad, sest "ajanulgad" on sakke täis ja tuul puhub kuhu tahab. Keegi on kunagi öelnud, et mõeldes järele ainult tehtava üle, valitseb oht unustada mõtlemast iseenda, oma olemasolu mõtte üle. Meie kõigi jaoks on olemas vald, mis ei võimalda mingit muud vastust peale usu.