Jumalani tungimine tähendab ka iseenda leidmist. Selles sisemises ruumis ei ole kellegi minu üle võimu. Jumalas leiab süda rahu ja avardub ning tohib maitsta õnne , mida Jumal talle kingib. Just sellised mõtted tulid pähe eelmisel pühade nädalal.

Ülestõusmispühades on lisaks rõõmule mingit erilist, mitte häirivat kargust, mis suudab vaigistada isegi tarbimisvaevas inimlast ja kinkida talle " vaikimisepause".

Kui lugeda kristlike müstikute biograafiaid ja autobiograafiaid, siis võib tähele panna , et nende isiksus jääb suures osas muutumatuks. Võibolla kõneleb see sellest, et enne valgustumist on juba hulk teid käidud. Tundub küll nii, et igaüks neist ilmutab kvaliteete, mis tulenevad nende geenidest ja käidud eluteest. Samas aga torkab silma seegi, et neid ühendab asjaolu, et nad ei samastu enam oma isiksuse kompleksiga, olgu see milline tahes. Nad kehastavad Mina identiteeti. Valgustumine toob ego harjumuste ületamise, kuid ta ei kustuta isiksust. 

Loodan, et kunagi võime Avila Teresa ja Risti Johannese teoseid lugeda ka eesti keeles.

Sõjaline.

Põlev linn,

tuha lipp

lendleb kohal katuste.

Väike tüdruk

tahab koju

lillede ligi,

nukkude kiuste.

Jürikuul 2014

"One of the paradoxes of the mystical life is this: that a man cannot enter into the deepest center of himself and pass through that center into God, unless he is able to pass entirely out of himself and empty himself and give to other people in the purity of a selfless love." Thomas Merton

Ulitsa Jemeljanova.

Täiesti tühjaks voolas süda
Preisimaa kasarmute
kanges kankaanis.
Mõned teadsid mu saladust,
mina ei teadnud
nende varjatud vaateid.
Ühel hommikutunnil puhus
punane pasun
hirmud verre,
all saksa pilvede
käis vene rulett.
Mina leidsin kuuli
esimesel katsel.
Ära küsi, et kas oli valus,
sõnad vähirakke täis,
Kirikud kummuli,
jõed üle kallaste,
maal mida polnudki
olemas ilmsi.

Kaliningrad 1982