Jumalani tungimine tähendab ka iseenda leidmist. Selles sisemises ruumis ei ole kellegi minu üle võimu. Jumalas leiab süda rahu ja avardub ning tohib maitsta õnne , mida Jumal talle kingib. Just sellised mõtted tulid pähe eelmisel pühade nädalal.

Ülestõusmispühades on lisaks rõõmule mingit erilist, mitte häirivat kargust, mis suudab vaigistada isegi tarbimisvaevas inimlast ja kinkida talle " vaikimisepause".

Kui lugeda kristlike müstikute biograafiaid ja autobiograafiaid, siis võib tähele panna , et nende isiksus jääb suures osas muutumatuks. Võibolla kõneleb see sellest, et enne valgustumist on juba hulk teid käidud. Tundub küll nii, et igaüks neist ilmutab kvaliteete, mis tulenevad nende geenidest ja käidud eluteest. Samas aga torkab silma seegi, et neid ühendab asjaolu, et nad ei samastu enam oma isiksuse kompleksiga, olgu see milline tahes. Nad kehastavad Mina identiteeti. Valgustumine toob ego harjumuste ületamise, kuid ta ei kustuta isiksust. 

Loodan, et kunagi võime Avila Teresa ja Risti Johannese teoseid lugeda ka eesti keeles.

Sõjaline.

Põlev linn,

tuha lipp

lendleb kohal katuste.

Väike tüdruk

tahab koju

lillede ligi,

nukkude kiuste.

Jürikuul 2014