Teeulm variatsioonidega I


Lähen edasi veel üsna natuke,
ehk ühe igaviku jagu.
Lõpud on teadagi vesised
all kõhklemiste nõtkeid radu.

Lähen edasi veel üsna natuke,
sõõrmeis tähtede igitolm.
Kusagil ootamist valuleb
rööbastelt haihtunud rong.

Lähen edasi veel üsna natuke,
kuni tähtedel põlemisaeg,
ja juba, ja juba me kohtume,
jätkuks isetu naer.

Erknostalgiliselt.

Mõnel tunnil hämaral
olen kui koduta kuumaamees,
rebitud sõnad
hambaaukudes.
Otsin kedagi, kes igatseks valgust
võitlemisest enam.
Otsin kedagi, kes usub
kivid elavaks
siin lääne ja ida vahel,
kui sügis suleb tähed
pilvede pihku,
haarab puudelt lehed
mälestuseks kaasa,
lehvitab vist isegi,
tunnil hämaral,
teispool vett.