Aprill on üks paras jõõp. Muudkui vaheldub. Vihma, lörtsi, paar peaaegu suvist päeva. Samasugused on mõttedki mu peas. Heitlikud teised. Jumal tänatud, maandusvõimalustega.
Varsti olen lõunapool. Varsti olen vähemasti korraks merele päris lähedal. Meri on nii algus, kui lõpp.
Ajaloo algus, ajaloo lõpp. Pole tal jälgi ega tunnistajaid. Ainult ääretus.

Mõtted särtsuvad seni kuni iha lööb verekella. Artur Deikman on öelnud: " Raske on leida neurootilist sümptomit või inimlikku pahet, mille taga ei peituks omamise soovi või kaotushirmu."

Usun siiski, et kunagi saan tegelikult aru, mida tähendab oma " Minast" loobumine, millest Meister kõneles.
Praegu kipuvad just kõik seletused punuma püünist ümber jalge ja aju.

Ihk.

Ihkan näha kauget,
mõnda kallast ligi vett.
Ainus jõud on olla nukker,
käsi tardub vastu köit.

Tean, see saladuste haprus
kisub kipra õhkvel meeled.
Argus enamgi kui vaprus
leiab üles peidet keeled.

Ihkan näha, ära tunda,
kuidas pilvi pilkab tuul,
kuidas iseendast
trügib mööda
laulik, tähed suul.

Jürikuul, 2015

Olukord. Eskiis I


Haned riigi katusel,
riik kanakulli tiibadel,
alamad puhuvad tiibadesse tuult.

Kes mäletab algust?
Kes mäletab kedagi algusest peale
enne , kui mürkmustal murul
süüakse viimane võileib.
Viimane võimalus võitleb
end rohmakalt esimeseks.

Haned tõusevad lendu,
lehvitagem siis neile julgesti.

Jürikuul 2015