Aprill on üks paras jõõp. Muudkui vaheldub. Vihma, lörtsi, paar peaaegu suvist päeva. Samasugused on mõttedki mu peas. Heitlikud teised. Jumal tänatud, maandusvõimalustega.
Varsti olen lõunapool. Varsti olen vähemasti korraks merele päris lähedal. Meri on nii algus, kui lõpp.
Ajaloo algus, ajaloo lõpp. Pole tal jälgi ega tunnistajaid. Ainult ääretus.

Mõtted särtsuvad seni kuni iha lööb verekella. Artur Deikman on öelnud: " Raske on leida neurootilist sümptomit või inimlikku pahet, mille taga ei peituks omamise soovi või kaotushirmu."

Usun siiski, et kunagi saan tegelikult aru, mida tähendab oma " Minast" loobumine, millest Meister kõneles.
Praegu kipuvad just kõik seletused punuma püünist ümber jalge ja aju.