Üks Taize laul on täna mu kätte saanud ega taha lahti lasta: La tenebre n'est point tenebre devant toi: la nuit comme le jour est lumiere. Eesti keeldeon se tõlgitud: Meie pimedus pole pime Sinu ees ja öö on sama valge kui päev.

Tunda enda allajäämist on üsna valus või isegi vastik. Kas saab olla lohutuseks see, et kellegile paistan ma siiski alati täielikult kätte. Küllap üksnes siis, kui see keegi mõistab, tahab mõista, armastab... Pean uskuma. Olen kogenud. Rohkem kui suudan meenutada...