Kaotsi

Mõned pildid
rebitakse mälust
enne veel
kui keha
annab hinge
tähtede hoida.

Mõned sõnad
voolavad liiva
enne veel
kui keel
vormib tähed
punkti, koma.



Talve haiku

lumi katab maa
mulla rämpsu üleni
mängime peitust


Rooma haiku

igavene linn
kaksteist Rooma jumalat
sõnatud kivid

A.P. - le

Elasin Sinust kauem
lihtsalt selleks, et
keegi pidi jätkama
vaatamist sillalt jõkke,
vaatama voolamist
vooluga kaasa minemata.

15.02.2016

Äratundmisi tagantkätt I

Muidugi pole ma rääkinud
Seda, mida mõtlen.
Lihtsalt veel enne, kui
Raekoja kell lööb
Kaarnad  nokauti,
Püüan sõnastada
Ühte olemise lugu.
Ühte võimalust
Näha ja mõista
Kellast ja ajakajast vabana
Sõna ja pilkude
Lämmatavat kordumist.



Äratundmisi tagankätt II

Õhk on raske
Vihmast ja vihast.
Eks katsu leida pidet
Peidus vaevust!
Eks katsu hoida
Hingamist hingest lahus!
Ja siis need sõnad...
Ja siis need teised
Sõnad seal.
Õhk on raske,
Seda tean.

Üks Taize laul on täna mu kätte saanud ega taha lahti lasta: La tenebre n'est point tenebre devant toi: la nuit comme le jour est lumiere. Eesti keeldeon se tõlgitud: Meie pimedus pole pime Sinu ees ja öö on sama valge kui päev.

Tunda enda allajäämist on üsna valus või isegi vastik. Kas saab olla lohutuseks see, et kellegile paistan ma siiski alati täielikult kätte. Küllap üksnes siis, kui see keegi mõistab, tahab mõista, armastab... Pean uskuma. Olen kogenud. Rohkem kui suudan meenutada...

Rooma

Kitsal tänaval

vastu tuleb eatu nunn.

Me pilgud kohtuvad.

Mida mina nägin?

Eks küsige taevalt

või oodake kohtumist.

Külama, juuli 2015

Mere ligi I

Kõik teed viivad mereni

tagantkätt taeva.

Kõik teed on merest kerkinud,

eks mõista sünnivaeva.

Teed mööda 

läheb mees

merekohin kõrvus.

Tema hiigelsüdames

veavad võrku

ägedus ja õrnus.

Külama, juuli 2015

Aprill on üks paras jõõp. Muudkui vaheldub. Vihma, lörtsi, paar peaaegu suvist päeva. Samasugused on mõttedki mu peas. Heitlikud teised. Jumal tänatud, maandusvõimalustega.
Varsti olen lõunapool. Varsti olen vähemasti korraks merele päris lähedal. Meri on nii algus, kui lõpp.
Ajaloo algus, ajaloo lõpp. Pole tal jälgi ega tunnistajaid. Ainult ääretus.

Mõtted särtsuvad seni kuni iha lööb verekella. Artur Deikman on öelnud: " Raske on leida neurootilist sümptomit või inimlikku pahet, mille taga ei peituks omamise soovi või kaotushirmu."

Usun siiski, et kunagi saan tegelikult aru, mida tähendab oma " Minast" loobumine, millest Meister kõneles.
Praegu kipuvad just kõik seletused punuma püünist ümber jalge ja aju.

Ihk.

Ihkan näha kauget,
mõnda kallast ligi vett.
Ainus jõud on olla nukker,
käsi tardub vastu köit.

Tean, see saladuste haprus
kisub kipra õhkvel meeled.
Argus enamgi kui vaprus
leiab üles peidet keeled.

Ihkan näha, ära tunda,
kuidas pilvi pilkab tuul,
kuidas iseendast
trügib mööda
laulik, tähed suul.

Jürikuul, 2015