Vaatasin suvel tehtud pilte. Hiiumaa, Taanimaa, Rootsimaa ja veel mõni peidetud või ülesleitud saareke pealekauba. Ega ma üldiselt ei ole fotondusest suurt hoolinud. Olen ikka öelnud, et mis neist piltidest klõpsutada. Parem on vajutada pilt mällu ja südamesse. Sel suvel siiski rikkusin veidi seda reeglit.
Mu sõber Arvo oli lausa pildistamise vastu. Omal ajal sai küll aktiivselt koos underground kirjanust maha pildistatud, aga noh, see oli hoopis teine asi...

Raamatud on viimasel ajal kuidagi pentsikuks läinud. Elavad justkui minust, lugejast, mööda. Loen, aga sisse ei pääse või ei pääse raamatud minu lukke lahti muukima? Ei tea. Ei tea midagi. Selge see, et käes on sügis-  raagus sõnade aeg.




Viinakuu nägemus.

Korraga ajas ja ajaloos
olemistaust ei selgu.
Keegi ei märka su eluloos
puuduolevat kildu.

Sügis siis kasvatab ristipuud,
mina seal nende all kuman.
Sõnad, kui täiesti mõttetud,
meeltesse laiali segan.