Artur Alliksaar kirjutas oma sõbrale asumiselt: " Ma tean, et nagu loodu on igavene, lakkamatu, lõppematu ja kohutava järjekindlusega ikka ja jälle kordub Keetsemani müsteerium, ei ole loodu päriseks krooniks mitte inimene kui niisugune, vaid süda, mis kestis katsumusi. Õndsaks ei või saada keeldumise kaudu, vaid kõikidest karikatest maitstes, kuni enam miski hinge ei kahjusta."

Elame lusti ja liigmuretsemise võlus ja pinges. Kirikki näib jagavat humanistide muret, et homne ei olegi äkki parem, kui täna. Kristuse asemel eneseabi nõksud ja süvenemise asemel väike hingetõmbe paus.  Seepärast väike meeldetuletus Arturilt kõigile rõõmunäljastele evangelistidele, muidu mõnusatele sõnaseadjatele.