Mind on alati kohutanud mõte lõpetatusest. Mitte see, et kunagi saab kõik otsa, et kunagi kõik möödub.
Pigem on asi selles, et ma näen, kuidas inimesed ennast ummikusse rassides igatsevad kogu jõust "valmis saada". Valmis saada asjadega, valmis saada eluga jne. Valgusel ja lainetel ennast kanda, tundub kuidagi lapsik ja kergemeelne. Ometi tähendab looming igavest rändu ja teelolemist. Usku, et kõik on võimalik minu elus. Ma kannan endas ju kogu inimkonna lugu. Kui palju on seal teid ja kaaslasi, kellega ma ei ole veel tuttavaks saanud.

Jumalik alge on igas inimeses sünnipäraselt olemas. Laev ja meri ona kaasa antud. Siit ka inimesele kohane ülesanne - kasvada ja olla teeline kogu oma elu vältel, teenida inimesi ning kõike jumala poolt loodut.