Novembris ikka juulist tahaks laulda.

Peaaegu vana mees ja meri.


Ah neid riime
mere hõõgvel kaisus...
Aiman vist
kuhu sirutub kord kõik.
Aiman rada
mille lõpus
kostub igavese juudi
ergav hõik:
" Nüüd me päral,
nüüd me võitnud
vaevad viletsused kõik!"
Seniks meri,
seniks lained,
Seniks riimid
mere hõõgvel kaisus...
Seniks lehti
elupuul las järab
igapäine ablas suu,
see võik.

Luidja, juuli 2014

Jah, leidsingi üles Altmõisa retriidil kirjutet luuletused.


Altmõisa I


Läänemaa lumed,
paljude tardunud pisarad,
puhtaks pestud näod.
Astun mere poole.
Astun tasa. Siiski sihiga.
Süda seltsiks kaasas,
südamest läbi astud
julgeb nüüd virgunu.
Kusagil haugatab koer,
seegi on vaikus.
All pilvede
kasvab inimene
taevaga kokku.

Küünlakuul 2013

Me pigem laseme endal elada, kui elame. Me pigem lubame end armastada, kui armastame. Nii või teisiti me näeme kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata. Kuniks elu , seniks just selline: harjumuspärane, tavadest kargutatud, tardumispõhine.



Sügisvinjett.


Raagus puud,
vaikus õisi täis.
Nopin mõned õied,
ulmaradadelt
teadmata milleks,
teadmata kellele.

Kusagil lõunamaal
Aadam sööb õuna
Eeva seltsis.
Madu puhkab
kõigist neist kohtumistest.

Siin, põhjapool, meri
naeratab virilalt, külmalt.
Teab, et päikesel
juuksed puha salkus.
Mingi väsimus vist...
Kaame ja eemalolev.
Käib madalalt,
käib ära.

Neljapäeval pidasime koguduses kristlikku meditatsiooni. Lisaks pühakirja tekstile mediteerisime ühe erakordselt põneva naispühaku mõtete üle. See oli Hildegard von Bingen: "Hing on nagu tuul, mis puhub üle taimede. Ja nagu kaste, mis niriseb taimedelt, ja nagu vihm, mis paneb kasvama. Samuti lasku inimene voolata oma heatahtlikkusel kõigi üle, kes seda igatsevad. Ta olgu tee, aidates õnnetuid, kaste trööstides mahajäetuid, vihm, tõstes üles mahasurutuid, ja tõstes neid tühjusega, nagu näljaseid: andes neile oma hinge."




Pühakute päeval.
( aeglane vabatants)


Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool pilvi tasa-tasa
sõnad päris vabaks saavad,
varjud pärind muld.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool tuulte nõtket elegantsi
leiab kivilt nime
igavene inimlaps.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool viimaks avatakse raamat
ja sa enda imestuseks loed:
loeb vaid see, mis loeb.





Tartlane veel.
( Üks vana laul aastast 1984)

Kõik kohvikud saad tuleroaks,
kõik sõdalased läinud siit.
Mind huvitab, miks kestab päev
ja mida ühendab see habras niit,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.

Ah oleks siis, et kipras kulmgi
murraks jäika tere-tere painet,
et oleks lootust lahinguteks veel,
et kohtumisteks jätkuks ainet,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.