Neljapäeval pidasime koguduses kristlikku meditatsiooni. Lisaks pühakirja tekstile mediteerisime ühe erakordselt põneva naispühaku mõtete üle. See oli Hildegard von Bingen: "Hing on nagu tuul, mis puhub üle taimede. Ja nagu kaste, mis niriseb taimedelt, ja nagu vihm, mis paneb kasvama. Samuti lasku inimene voolata oma heatahtlikkusel kõigi üle, kes seda igatsevad. Ta olgu tee, aidates õnnetuid, kaste trööstides mahajäetuid, vihm, tõstes üles mahasurutuid, ja tõstes neid tühjusega, nagu näljaseid: andes neile oma hinge."




Pühakute päeval.
( aeglane vabatants)


Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool pilvi tasa-tasa
sõnad päris vabaks saavad,
varjud pärind muld.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool tuulte nõtket elegantsi
leiab kivilt nime
igavene inimlaps.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool viimaks avatakse raamat
ja sa enda imestuseks loed:
loeb vaid see, mis loeb.





Tartlane veel.
( Üks vana laul aastast 1984)

Kõik kohvikud saad tuleroaks,
kõik sõdalased läinud siit.
Mind huvitab, miks kestab päev
ja mida ühendab see habras niit,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.

Ah oleks siis, et kipras kulmgi
murraks jäika tere-tere painet,
et oleks lootust lahinguteks veel,
et kohtumisteks jätkuks ainet,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.