Me pigem laseme endal elada, kui elame. Me pigem lubame end armastada, kui armastame. Nii või teisiti me näeme kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata. Kuniks elu , seniks just selline: harjumuspärane, tavadest kargutatud, tardumispõhine.



Sügisvinjett.


Raagus puud,
vaikus õisi täis.
Nopin mõned õied,
ulmaradadelt
teadmata milleks,
teadmata kellele.

Kusagil lõunamaal
Aadam sööb õuna
Eeva seltsis.
Madu puhkab
kõigist neist kohtumistest.

Siin, põhjapool, meri
naeratab virilalt, külmalt.
Teab, et päikesel
juuksed puha salkus.
Mingi väsimus vist...
Kaame ja eemalolev.
Käib madalalt,
käib ära.