Hommikul tegin oma tavapärast ujumistuuri. Lehtma kohal oli vikerkaar. Täies ilus ja elus. Nii et ujusin lootuse märgi all! Mis lootus see selline siis on? Mõtlen, et mis ta just minu jaoks märgitseb?
Tahaksin mõne aja elada mõne vennaskonna juures. Lihtsalt võtta osa nende igapäeva elust ja palveringist.
Ehk aasta või kaks.
Küllap siis jaksaksin ehk veel jätkata ka institutsioonis nimega EELK. Vajan kindlamat palverütmi, vajan pühasid ja Neitsit. Midagi ei ole teha. Nii see juba aastaid on.

Toomas, see õnnis kahtleja, aga lausub tänasel õhtutunnil: " Kes lähedal minule, ta ka lähedal leegile ning kes kaugel minust, on kaugel kuningriigist."

Kaugel olen mina? Kui lähedal? Ikka vaid küsimused. Isegi peale poolsajandit üksnes küsimused ja vikerkaar...


Unenägu. Tekstiks kombitud.

Ma nägin unes, et olin lasketiirus.
Kõikide laskurite
kõik püssitorud
sihtisid mu südant.
Üks ilus, mitte väga noor naine
hõljus me vahelt läbi.
Ühel pool nood, püssidega.
Teisel pool mina, südamega.
Taevas ülal ja all.
Koosolemise jõud ja jõuetus
Neitsi pihkudel.

Kärdlas, juuli 2012