Täna on Hiiumaalgi sajune. Käisime Roogarahu sadamas. Sõin uhhaad. meri liigutas laisalt halle laineid. Mõned jahid ja muud paadid tuletasid mulle jälle meelde, et mul... ei ole paati. Ja see pole üldse tore.
Eile pidasin Kassari kabelis missa. Rahvast oli päris kenasti. Tundsin, et olen mäel, kirgastumismäel, mis siis, et Hiiumaal on mägede poolest kitsas, nagu kogu Maarjamaal. Siis veel piknik Piibunina rannas jne.
Jäänud veel kolm päeva puhkust ja siis tagasi Setomaa servale. Pühapäeval koos noortega Taani BIEN-i festivalile. Augustis tuleb veel üks kord Hiiumaale tulla. Laulatan Kassari kabelis ühe oma leerilapse.
Mees ameeriklane, elavad Brüsselis. Igati moodne ja  ajakohane. Kohaneme, mis muud.


Ärailm.

Maailm imbub mu pähe,
lööb hambad kõvasti säärde.
Maailm imbub südamest läbi,
hing lööb kella,
lööb hooti.
Maailm imbub mu verre
kui vesi pehkinud paati.

Naeratan, sest tean:
taevas on ikka seesama,
verest ja paadist
sõltumata.
Paadimees, lööme kokku
aja vahused kannud
ja läheme teele.

Kärdlas, juuli 2012