Puhkuselt tagasi. Koos noortega Taanis käidud. Oli elamuslik ja rõõmus aeg.
Nüüd jälle tavapärasem olemine  Setomaa servas. Tegelikult ei harju ma vist kunagi päriselt siin ära.
Mere puudus annab tunda ja üleüldse... Pole minu maastik. Tunnen vajadust muutusteks. Peab palvetama ja mediteerima, et selgusele jõuda, kuidas edasi. Koguduses läheb ju kõik kenasti. Asju on palju ja inimesi jätkub. Tean, et asi on minus ja loodan veel enne selle aasta lõppu selgusele jõuda.
Vahel Jumal vaikib. Õigem on vist öelda, et ei oska kuulata. Ei suuda sisemiselt nii vaikseks jääda, kui tarvis.
Lugesin Kersti Undi poolt koostatud kogumikku nõuka ajal ilmunud almanahhidest. Üks minugi luuletus seal sees. Mitmed asjad on loetavad praegugi. Mitmed kaasvõitlejad juba elust lahkunud.

Kassari Vigilia

Minu suhe Jumalaga
ei ole teie asi,
Ei ole üldse teie
mõistatus ja tõde.
Maa kingib merele
mu südamelöögid
ja see on ehtne
ja see on päriselt
ja nägijaid ei ole.

Kassaris, juulikuul 2012

Eelaimus.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
ei enamaks me usk ja tee.
Lõikeheinalt viimset kaitset
nurub trööstiks tõrges meel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
tuul tuisku tõotab poolel teel.
Sülge vapralt huulil maitsed,
proovid siiski kohaneda veel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
silm peal ja ümber tõusuveed.
Klemmid peas ja kõrvus kaitsmed,
pealpool pilvi rohelised leed.

Räpinas, augustikuul 2012