Loen Anselm Grüni raamatut "Rist". Seal toob ta ära ühe G.C. Jungi mõtte: " Kannatavat inimest ei aita kunagi see, et ta ise enda üle juurdleb, vaid üksnes üliinimlik, ilmutataud tõde, mis ta kannatavast seisundist kõrgemale tõstab."

Enda rahutusega, probleemidega, süü jms. silmitsi seistes võin küll siinkohal kahe käega Jungi mõttele allakirjutada. Kanna risti, suuna oma pilk ristile, et saada vabaks, et saada iseendaks, et jõuda pärale.
Lepitatult, elujulgust kaotamata.


Sügislaul. Refrään juurdemõeldav.

Kiiresti langeb südameid öösse,
pikalt päikes võim ei kehti.
Joostes rettu rõõmu juurest,
mälus igatsus vettib.

Raagus metsad pilke ei püüa,
mäed kui sinikad silmade all.
 Väsinud pillimees lugu ei hüüa,
pilved lõksudeks, madalal.

Räpinas, agustikuul 2012