"Minu ristimisepäevaks oli Vaikne Laupäev. Sellel ajal oli ikka veel kombeks tähistada Ülestõusmispüha palveteenistust hommikul, millele järgnes Vaikse Laupäeva pimedus ja sealt puudus ka Halleluuja rõõmuhüüe. Ainukordset paradoksi, seda valguse ootamist pimeduse päeval võib näha kui ajaloo võrdpilti meie enda ajas. Ühelt poolt tuleb esile Jumala vaikus ja Tema puudumine, ning samas Kristuse Ülestõusmine sisaldab endas Jumala ’jah’ sõna ootust. Me elame selles ootuses, Jumala vaikimise läbi me kuuleme Tema sõnu, ning Tema puudumise ja pimeduse läbi me näeme valgust. Ülestõusmise lootus läbi lahtipõimuva ajaloo näitab meile rada, mida peame käima ning see aitab meid ka meie teekonnal." (Benedictus XVI)