Loen Anselm Grüni raamatut "Rist". Seal toob ta ära ühe G.C. Jungi mõtte: " Kannatavat inimest ei aita kunagi see, et ta ise enda üle juurdleb, vaid üksnes üliinimlik, ilmutataud tõde, mis ta kannatavast seisundist kõrgemale tõstab."

Enda rahutusega, probleemidega, süü jms. silmitsi seistes võin küll siinkohal kahe käega Jungi mõttele allakirjutada. Kanna risti, suuna oma pilk ristile, et saada vabaks, et saada iseendaks, et jõuda pärale.
Lepitatult, elujulgust kaotamata.


Sügislaul. Refrään juurdemõeldav.

Kiiresti langeb südameid öösse,
pikalt päikes võim ei kehti.
Joostes rettu rõõmu juurest,
mälus igatsus vettib.

Raagus metsad pilke ei püüa,
mäed kui sinikad silmade all.
 Väsinud pillimees lugu ei hüüa,
pilved lõksudeks, madalal.

Räpinas, agustikuul 2012

Mõtlesin täna hommikul paarile olulisele inimesele enda elus, kes on nüüdseks juba jätnud selle maailma selja taha. Meenus Henri Nouwenilt loetu::" Nii kaua, kui suudame veel meenutada meeste ja naiste elusid, milles avaldub Jumala armastus ja arm, on meil põhjus edasi liikuda uutele maadele, kus on peidus uued lood."
Kindlasti peab mälestuste juurde kuuluma tänulikkus. Tänulikkus toob rahu.

Täna oli kuldleer. Ainult kolm leerilast, aga kirikus oli üle 100 inimese ikkagi. 60- ndatel jäid ju leerigrupid väikseks. Ajad olid muutunud. Okupatsioon jätkus. Kuidagi tuli selles olukorras ennast sisse seada. Inimene tahab ju ennast teostada sõltumata ajast ja olukorrast.
Ise arvan, et meie usuleiguse juured on sügavamal. Ilmselt on ka kompromissi valmidus protestantlusse sisse programmeeritud. Ei tea, kuid nõnda see läks ja vilju muidugi lõikame praegu.
Ain Kaalepil on vist õigus, kui ta kusagil ütles, et "ristiusu tulek Eestisse ei lõpe iial."


Tuli.

Olen põlev põõsas,
mille varjus räägib see,
kelle ihust
voolavad kõik veed.

Mõni kuuleb ära,
mõni kõrvu kinni peab.
Mina muudkui põlen -
jah, olen, kes olen...
Tema teab.

Räpina, augustikuul 2012

Puhkuselt tagasi. Koos noortega Taanis käidud. Oli elamuslik ja rõõmus aeg.
Nüüd jälle tavapärasem olemine  Setomaa servas. Tegelikult ei harju ma vist kunagi päriselt siin ära.
Mere puudus annab tunda ja üleüldse... Pole minu maastik. Tunnen vajadust muutusteks. Peab palvetama ja mediteerima, et selgusele jõuda, kuidas edasi. Koguduses läheb ju kõik kenasti. Asju on palju ja inimesi jätkub. Tean, et asi on minus ja loodan veel enne selle aasta lõppu selgusele jõuda.
Vahel Jumal vaikib. Õigem on vist öelda, et ei oska kuulata. Ei suuda sisemiselt nii vaikseks jääda, kui tarvis.
Lugesin Kersti Undi poolt koostatud kogumikku nõuka ajal ilmunud almanahhidest. Üks minugi luuletus seal sees. Mitmed asjad on loetavad praegugi. Mitmed kaasvõitlejad juba elust lahkunud.

Kassari Vigilia

Minu suhe Jumalaga
ei ole teie asi,
Ei ole üldse teie
mõistatus ja tõde.
Maa kingib merele
mu südamelöögid
ja see on ehtne
ja see on päriselt
ja nägijaid ei ole.

Kassaris, juulikuul 2012

Eelaimus.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
ei enamaks me usk ja tee.
Lõikeheinalt viimset kaitset
nurub trööstiks tõrges meel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
tuul tuisku tõotab poolel teel.
Sülge vapralt huulil maitsed,
proovid siiski kohaneda veel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
silm peal ja ümber tõusuveed.
Klemmid peas ja kõrvus kaitsmed,
pealpool pilvi rohelised leed.

Räpinas, augustikuul 2012