Artur Alliksaar kirjutas oma sõbrale asumiselt: " Ma tean, et nagu loodu on igavene, lakkamatu, lõppematu ja kohutava järjekindlusega ikka ja jälle kordub Keetsemani müsteerium, ei ole loodu päriseks krooniks mitte inimene kui niisugune, vaid süda, mis kestis katsumusi. Õndsaks ei või saada keeldumise kaudu, vaid kõikidest karikatest maitstes, kuni enam miski hinge ei kahjusta."

Elame lusti ja liigmuretsemise võlus ja pinges. Kirikki näib jagavat humanistide muret, et homne ei olegi äkki parem, kui täna. Kristuse asemel eneseabi nõksud ja süvenemise asemel väike hingetõmbe paus.  Seepärast väike meeldetuletus Arturilt kõigile rõõmunäljastele evangelistidele, muidu mõnusatele sõnaseadjatele.

Padre Piost ja kõige olulisemast

Vaatasin eile filmi padre Piost. Väga ere isiksus, võimas usus ja teos. Tervendamisanniga, stigmad jms.
Tuli meelde, kuidas 15 aastat tagasi ühe ametivennaga juttu ajades ja hääd veini maitstes viimane äkki ütles: " tead, mis mind kõige enam vaevab? see, et ma ei saa öelda haigele " võta oma voodi ja kõnni". See, et me Jeesuse jüngritena ei suuda midagi sellest, mida me evangeeliumist loeme." Mõistisin teda, kuigi ei olnud päriselt temaga nõus. Padre Piost filmi vaadates ja oma ametis kogetu peale mõeldes, võin vaid öelda: kõik on võimalik sellele, kes usub. Issand, kasvata mu usku.
Kirikul ei tule kogu aeg ennast ümber kujundada ja muretseda sellepärast, kuidas me maailma silmis välja paistame. On vaja teha Läkitaja tegusid. Alati uskuda, et see kõik sünnib, mida ma Kristuse pärast teen.


Vend John Taizest kirjutab: " We ask God to make use of our lives to communicate his true identity. We ask God to enable us to beings who are truly in the divine image, who faithfully transmit something of who God is."

Täna nägin unes , et kirjutasin luuletuse Kurg-Tsaar ja Dmitri. Loomulikult on see kõik tinginud   minu pikaajalisest huvi Venemaa, kui nähtuse vastu. Ma ei mäleta kogu luuletust, kuid lõpuvärss kõlab nii:" ... tulime siis karukese juurde küsima mis saab? Kuulake Kurge, temal on joodavat! Mõmm!"

Päris naljakas, kui mitte mõelda Vene reaaliate peale tegelikult.

Eile võtsin osa ühest kõndimise üritusest. Jalutasin päris tempokalt ca 5 km. Öösel kõneles süda minuga eriti usalduslikult. Hommik on parem. Süda lööb ja soov mõni kg seljast maha kõndida on süvenenud veelgi.

Lugesin ajaloolase Marek Tamme esseede kogu Monumentaalne ajalugu. Oli kosutav lugemine.

Tamm tsiteerib ameerika ajaloolast Robert Dartonit: " Ma pean tunnistama, et minu meelest tuleks ajalugu tundma õppida selleks, et mõista minevikku, mitte olevikku. Ma ei usu, et ajalugu meile õppetunde annaks. Ma loodan, et see annab meile perspektiivi - see tähendab, aitab meil mõista olevikku suhestatuna teiste aegade ja kohtadega. See võib pakkuda meile sügavamat arusaamist inimloomusest ja aidata vältida kaasajast kammitsetud etnotsentrilisi tendentse, mis pärsivad igasugust püüdu mõista maailma, milles me elame."

Täna läks siis ka Katariina kooli. Ise osalesin veel Aianduskooli aktusel. Laulsin paar laulu.
Rääkisin vastanditest meie sees ja ümber, mis viimselt meie elu ja loo moodustavadki. Rohkem valgust pimeduse ära tundmiseks ja julgust ööle vastu minna, - seda võib nimetada tarkuseks.




"Me rong nüüd sõidab, rong nüüd sõidab sõidab taevasse"
(katkend lastelaulust)

Tornid taevasse,
taevas tuuli täis.
Rong rappub
ja minugi sees
keegi longates käib.
Oh Issand,
kas kunagi
murenevad müürid
mõlemalt poolt?
Oh Issand,
kas kunagi
avaneb taevas
kõikide narride
rõõmuks?

Tornid taevasse,
taevas mõlemal pool.
Tule ja ütle,
mu kallis,
kas tõuseme koos?

Hamburg - Flensburgi rongis, juulikuul 2012