Ponnistusi ajajoonel.

Aja kurblik koon

taeva poole püsti.

Uueks kas meid loob

see, kes löödi risti.

Aja kõle kihk

laotab elud tuulde.

Silmis sirav siht,

surud hambad huulde.

Aja kramplik kraaps

suure venna õuel.

Kaarna hale kraaks,

sügistuuled põues.

Aja tung ja usk

pingutab  ekraanil.

Valge on ja must, 

sinisilm seal praalib.

Pühapäeva varahommikul. Enne palveid...

Roberto Assagioli: " Meie pilk peaks alati olema suunatud ettepoole; on halb, kui meie vaateulatus on piiratud maapinnaga meie jalge all, nagu seda kahjuks liiga tihti juhtub; täpselt samuti on halb, kui hoida pilk fikseerituna eemal terendaval mäetipul, sel juhul võib komistada ja kukkuda. Silmal on võime muuta fookust ja tähelepanupunkti järgmiselt sammult järgmisele läbi kõigi vaheastmete kuni eesmärgi, mäetipuni - ja vastupidi. Samal viisil peaks meie vaimusilm, meie personaalne teadvus, suutma haarata kogu ulatust meie vahetust lähedusest kuni kaugel eemal asuvate aladeni ja keskenduda sellele punktile või distantsile, mis antud ajahetkel ja antud situatsioonis kõige kasulikum on."

See, et me kasutame oma ajuabimajandist vaid paar protsenti on üldteada. Vist on tõene ka see, et enamus ei püüagi oma teadvuse võmalusi avardada. Kirikuski räägitakse kristlase teekonnast kui millestki inertsest, kus teoloogide süllogismid palistavad ränduri teed. Aga silm võib näha rohkem. Vaimusilmad võivad näha müürist läbi seni varjulhoitut ja kõik saab uueks ja kirkaks. Süda võib kogeda enam kui raamatusse mahub. Aga iga täht võib saada mahukaks teoseks, kui keskenduda, kui süveneda.

Suhestumisi merega I

Lähen mere äärde, et lained teaksid koju jõuda
veel enne, kui algab vesine viik
mineku ja siiajäämise vahel.
Kajakad aimavad rahutust mehe hinges.
Mehe, keda tuuled on ammu omaks jootnud.
Mehe, kelle habemes kasvavad
roosid läbisegi kurja lilledega.

Lähen mere äärde, et lained ütleksid oma sõna
veel enne, kui maailm end kukutab itta,
mine siis pealegi või vedele edasi siinsamas -
vahet pole. Pole kunagi olnudki
mehel, keda teadsid paljud ja tundsid üksikud.
Mehel, kelle sinistes silmades peegeldub
tükike kaotsiläinud paradiisist.
Ikka veel.
Veel.

Kassari, juuli 2014

Pühakirjas öeldakse, et Jumala Sõna on kui vahe mõõk. Missugused on meie sõnad. Mida ütleb inimene rõõmus olles? Kurbuses? Vihaga? Kas rõõmust öeldud sõnad on jumalikud sõnad... On jumalikumad? Vahel tundub, et see ongi nii. Samas võib tõsine, südamest tulev  kirg väljendada end jõuliste, lausa karmide sõnadega. Lüüa vahedalt. Lüüa vaheda mõõgaga läbi umbvalede sogast ja justkui rõõmule kehutavast tardunud vadast.
Kui Jumala Sõna on kui vahe mõõk, siis meie sõnad komistavad alatasa mõõgatera otsa ja vahel muutuvad nad sellest isegi täpseks, vastutustundlikuks ja kirgliseks sõnaks. Sõnaks, mille kohta kõigest veidi tüdind eurooplane, ütleb: " Hästi räägib". Hästi räägib t o o s e a l k u s a g i  l.

Poolakas Zbigniev Herbertil on luuletus, mis kuidagi sobis tänase päevaga. Vihmase pühapäevaga.  Ei tea kas asi on ainult vihmas? Ei tea, kas mõned elulood on kuidagi vesised? Ei tea, kas mõned unistused on juba algusest peale sunnitud seisma nurgas, nagu potilill aknalaual?. Ei tea... Ja polegi vist tähtis.  Jumal unistab edasi meie eest sealpool tähti ja südames.

Luuletus ise aga on järgmine:

    Hommikust saadik sajab vihma. Täna on selle üle tänava elanud õmblejanna matus. Ta unistas laulatussõrmusest, aga suri sõrmkübar näpu otsas. Kõik naeravad selle üle. Heasoovlik vihm õmbleb maad taeva külge. Aga sellest ei tule midagi välja.

Avanemisi I


Oi, maailm mahtuski sülle ära!
Kes julgeb kahelda?
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.

Kuulasin neid kaikamehi,
nende käskude kehkvel kadrilli,
normtarkade tardunud nestet.
Öösiti uluvad hundid, nad ütlesid.
Päevad kuluvad sinust sõltumatult, nad ütlesid.
Sa oled väike ja rumal, vihastas
juhi portree seinal
ja jäigi mustvalgeks.

Nüüd hoian maailma hellalt põlvedel,
mänguasjad tubamööda laiali,
nähku tähed mu heldimust pealt,
nähku ja imestagu.
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.

Kuuvalss
( tantsida vaoshoitult ja elegantsiga)


Olen alati kahtlustanud, et kuud ei saa usaldada,
liiga muutlik ja hüplik, et hoida silma all,
liiga plekke täis, et olla veenev
manitsema maalapsi käsi pesema.

Tema ilmumised teevad rahutuks,
vahel, tõsi, panevad heldima,
meenutama justkui kättevõidetud
kõrgusi unenäotreppidel,
kuid kokkuvõttes ei muuda see pilti.

Kuud ei saa usaldada,
liiga märgiline ja kipub kallistama
vana meest tähtede all,
kes muutustest suurt ei hooli,
kuid püüab siiski aimata teed
täiskuu tüsedas vinas.

Viinakuul 2014

Prantsuse filosoof G. Marcel: " Armastada, see tähendab teisele öelda: sina, ei sure."
Mis sõnu lausume meie üksteisele? Mida ütleme tundepalangus armsamale? Milline on meie sügavam igatsus? Mahub hetkeolemise helisid täis kambrisse veel midagi, mis kõneleb elu ja surma müsteeriumist või oleme armutult naelutatud nähtava maailma kuulutustetulbale. Veel üks müürileht teiste hulgas. Müürist müürini " nutikate" saatel.

Armastus on ainus ravim ja lootusehoidja. Lootus osutab endast kaugemale. Osutab sinna, mis jääb teispool piiri. Armastus hõlmab endas juba midagi surma ületavat ja igavest.

Täna siis sellised mõtted...

Blaise Pascal on öelnud: Inimese õnnetus algab sellest, et ta ei suuda iseendaga ühes toas olla. Sellepärast tuleb endale teadlikult pakkuda vaikuse hetki.

Enamasti olen täis vastuolusid. Mind justkui sunnitakse alatasa võtma mingeid radikaalseid seisukohti enda elu üle. Ma pean palju pingutama, et midagi väärt olla. Võti oma olemasolu sügavustesse peitub vastakate tunnete heakskiitmises, iseenda juures olemises ja kõige selle väljakannatamises, mis moodustab minu elu.

Igaüks peab leidma sisemise vajaduse elada. Mis on minu ülesanne siin ilmas; kus on minu koht, mis anti mulle sündides kaasa. Vastuseid otsides võime usaldada Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist, et tõde vabastab teid (Jh 8:32).

Üks vaimulike harjutuste meister on kirjutanud: Vabadust ei tule mõista kui muutumatut seisundit, vaid kui igikorduvat Jumala taassündi inimeses.

Vanal Erich Frommil on midagi olulist öelda hetke ühis- kogu -, seltskonna elu - melule mõeldes:
"Ühiskonna mõju ei piirdu üksnes fiktsioonide istutamisega meie teadvusse, vaid lisaks takistab ta meil ka reaalsust teadvustamast...Iga ühiskond arendab oma elureeglite, suhtestiilide, tunnetuse ja tajuvormide abil välja kategooriate süsteemi, mis paneb paika teadveloleku vormid. See süsteem toimib kui filter... Kogemustest, mida filter läbi ei lase, ei olda teadlik; teisisõnu nad jäävad teadvustamatuteks."


Jääme mustriteks
mustrite alla,
kohendame eluvaipa
elu märkamata.

Nokturn varjule ja häälele.

Muldsel mehel vari kaasas,

ei kulda, ega hõbedat.

Varjul oleks ühtteist öelda,

mees usub, et räägib 

ise piisavalt,

et räägib täpselt

või vähemalt vaistuga.

Muldsel mehel vari kaasas,

maskid hommikuks ja õhtuks.

Öö tulekul, kui väsib vari 

üks igatsus saab ohkeks

mehe huulil,

algus südames, ots peas:

olla päris ise

või vähemalt 

kaldu päikese poole.

Uni...

Carl Gustav Jungi järgi on Varju - isiksus peidetud ning ilmub välja vaid erilistel puhkudel. Maailm on selle suhtes rohkem või vähem teadmatuses.