Pühapäeva varahommikul. Enne palveid...

Roberto Assagioli: " Meie pilk peaks alati olema suunatud ettepoole; on halb, kui meie vaateulatus on piiratud maapinnaga meie jalge all, nagu seda kahjuks liiga tihti juhtub; täpselt samuti on halb, kui hoida pilk fikseerituna eemal terendaval mäetipul, sel juhul võib komistada ja kukkuda. Silmal on võime muuta fookust ja tähelepanupunkti järgmiselt sammult järgmisele läbi kõigi vaheastmete kuni eesmärgi, mäetipuni - ja vastupidi. Samal viisil peaks meie vaimusilm, meie personaalne teadvus, suutma haarata kogu ulatust meie vahetust lähedusest kuni kaugel eemal asuvate aladeni ja keskenduda sellele punktile või distantsile, mis antud ajahetkel ja antud situatsioonis kõige kasulikum on."

See, et me kasutame oma ajuabimajandist vaid paar protsenti on üldteada. Vist on tõene ka see, et enamus ei püüagi oma teadvuse võmalusi avardada. Kirikuski räägitakse kristlase teekonnast kui millestki inertsest, kus teoloogide süllogismid palistavad ränduri teed. Aga silm võib näha rohkem. Vaimusilmad võivad näha müürist läbi seni varjulhoitut ja kõik saab uueks ja kirkaks. Süda võib kogeda enam kui raamatusse mahub. Aga iga täht võib saada mahukaks teoseks, kui keskenduda, kui süveneda.