Poolakas Zbigniev Herbertil on luuletus, mis kuidagi sobis tänase päevaga. Vihmase pühapäevaga.  Ei tea kas asi on ainult vihmas? Ei tea, kas mõned elulood on kuidagi vesised? Ei tea, kas mõned unistused on juba algusest peale sunnitud seisma nurgas, nagu potilill aknalaual?. Ei tea... Ja polegi vist tähtis.  Jumal unistab edasi meie eest sealpool tähti ja südames.

Luuletus ise aga on järgmine:

    Hommikust saadik sajab vihma. Täna on selle üle tänava elanud õmblejanna matus. Ta unistas laulatussõrmusest, aga suri sõrmkübar näpu otsas. Kõik naeravad selle üle. Heasoovlik vihm õmbleb maad taeva külge. Aga sellest ei tule midagi välja.