Avanemisi I


Oi, maailm mahtuski sülle ära!
Kes julgeb kahelda?
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.

Kuulasin neid kaikamehi,
nende käskude kehkvel kadrilli,
normtarkade tardunud nestet.
Öösiti uluvad hundid, nad ütlesid.
Päevad kuluvad sinust sõltumatult, nad ütlesid.
Sa oled väike ja rumal, vihastas
juhi portree seinal
ja jäigi mustvalgeks.

Nüüd hoian maailma hellalt põlvedel,
mänguasjad tubamööda laiali,
nähku tähed mu heldimust pealt,
nähku ja imestagu.
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.