Kummaline on see, et avaldan esimese luuletuse Kersti Undi kooostatud kogumikus. See käsitleb underground kirjandust soveti ajal Eestis. Nii et debüteerin luuletusega, mille kirjutasin "noore ja vihasena" kolmkümmend aasat tagasi. Pole kunagi püüdnudki enda luuletuse kusagil avaldada. Ehk oleks aeg...

Keegi ei käi kunagi üksi
sambla ja puutüvede teed,
udu ja kaste teed,
kivi ja klaasi teed.
Taevas aina kuu ja päikese
vangerdused.
Igal pool elu ja koosolu.
Taevatrepil saavad kokku
narr ja Kuningas.
Koos.
2012

Paul Eluardil on ilus luuletus, mille viimane rida mind täna kuidagi kõnetas.
"Et l amour est au monde pour l`oubli du monde."
Ilmar Laaban on selle tõlkinud nii:
"Lemb on maailma peal et ununeks maailm."

Lunastus on Jumala armu töö. See toimub ilma meie abita. Peame lihtsalt usaldama end suurema tegelikkuse hoolde. Peame lubame "vabalangemist" Jumala südamesse. Samas, kui oleme seda teinud, taipame sedagi, et enda avamine Jumalale ei ole meie teene, ega eriline tarkus, vaid see sai võimalikuks tänu Jumala armastusele meie vastu. Jumal ei lasknud meil uinuda elu jooksul kogutud valede koorem kukil. Tuleb liikuda edasi ja saada kergeks.
Martin Luther rääkis homo incurvatus in se ipsum`ist, mida on keegi tõlkinud, kui "iseendasse kõvredunud inimene". See on inimene, kes võtab ennast ja oma "minapilti" nii tõsiselt, et usub olevat suutnud mahutada kogu maailma oma pähe. Kõik on nii, nagu mulle paistab. Ja ainult nii...

Üks luuletus, mis sai kirjutatud juubeliaastal ühel retriidil osaledes.
Vanaduse aimdus, nooreks jäämise lootus... Jumal seda teab.
Igaljuhul sai see tol hetkel kirjutatud rahuga südames.

Üle pika aja.

Tuleb Elva ja Kirepi vahel
vastu vana mees.
Kas mäletad...?
Jaa, jaa... noo miks ei mäleta...
Mina olen nüüd surnud, ütleb vana mees.
Mina elan veel, nagu näed, vastan.
Vana mees rehmab käega
ja astub edasi.
Mis ta nimi nüüd oligi?
Mitte ei tule meelde...
Mälule ei saa toetuda.
2010

Viis rida.

Olen suudelnud seisundeid,
nüüd suudleksin Sind,
suudlesin päriselt,
varju andmata,
pilku püüniseks punumata.
2012


Eellöök.

Näe, Aabraham, oma karjaga.
Kusagil hoopis teistsugusel maal
sünnitavad kivid lapsi.
Sina tead seda,
Sulle öeldi seda.
Langeb tähti,
pudeneb ilmu kokku ja laiali.
Vabalangemine, kui ainus
võimalus
uskuda end elusaks.
2012

Eile tulid külla mõned sõbrad, kes tunnevad huvi vaimulik harjutuste jms. vastu. tegimegin siis viiekesi paar harjutust. Päeva lõpetasime missaga. Margusel oli leitud huvitav tervendamisharjutus, mille autoriks oli üks anglikaani preester. See oli väga põnev matk kõigile. Ühel meditatsioonihetkel nägin ennast istumas seljaga lõkke poole. samal ajal kui minu "teisik" mängis teispool lõket kitarri ja laulis. Sõnad olid mingis arusaamatus keeles, kuid eriline oli see side "meie kahe" vahel. Selline tõeline osadushetk. Täna asjale järele mõeldes tulid tahtmatult meelde Jüri Üdi värsiread:
" Olen pidanud olema isenda vend...
 aga vennaarmastust on mul kahe jagu."
Plaanime uut raadisarja, kus võimaluse korral igal hommikul oleks 15-20 min vaimulik harjutus... Mis see kõik täpselt oleks, sellest on veel vara rääkida, aga selline mõte tuli.



Täna sajab vihm. Seepärast ehk kaks sügiseluuletust, mis näppu puutusid.

Sügis. Linnuga.

Oh linnud sügiseteel,
võtke kaasa mu painetes süda.
Taevatuultes las lahustub
meel,
põrmu huilake võidud ja võlad.

Olen oodanud valgeimat tundi
ja eriti armastand ööd.
Kesk sügise taaka
ja sundi
lind nokaga õlale lööb.

Sügis. Linnuks.

Jõed plaksutasid käsi
ja linnud koorusid
munast.
Märkab see,
kes ei väsi
igatsemas puhast,
puhast teed ja taevast
all pilvede katkemisi.
Mida teab vetevood
vaevast,
mis hiilib mu südame
ligi...

Taipad küll sõlmi ja
märke,
ristteid ripsmete
varjus....
Alati liiga väike,
et püsida risti
varjus.
2011

Jeesus läks maale kõndima... 

Oh neid murtud akorde,
keelte uskumatut paindlikkust
siin vanal tasasel maal,
Veesilmad peegeldavad tähti
ja rohkem ei jaksa nemadki.
Silm otsib mägede tippe,
silm igatseb ara näha...

Kusagil Rõuge ja Vastseliina vahel
jalutab üksikuks mõistetud Lunastaja.
Ons mõni naine kaevul,
et ulatada rändajale vett?
Julgeb mõni laulik
sellest veel laulda?
Siin vanal, tasasel maal.
2012

Hommiku prelüüd.

Ons `taevaveed
tähtede pisarad?
Teab rohtu kasvanud tee
mu olemise salakoodi?
Nii palju vajalikke
ja samas mõttetuid küsimusi
tõsimuldse jaoks.
Astun vaikselt
Jumal teab, mis rada.
Kunagi, kui ristuvad
kõik alustatud teed,
liuglen linnuna
kohal valguse jõe.
2012

Tahame anda kõigele tähenduse. Igatseme täiusliku definitsiooni järele. Igatseme "kokku võtta" ja "paigale asetada". Ei ole tähtis millest me just räägime. Olgu need meie tervisega seotud probleemid, ühiskonna hädad ja mullistused, rahu ja vägivalla küsimused.. Usume, et kui oleme kord tähenduse leidnud, võime rahus puhata. Nüüd on igale augule leitud sobiv täide. Kõige raskem on aktsepteerida tähenduse suhtelisust. Tähendus kujuneb ju eeskätt minevikukogemustele mõeldes, neid "mäletsedes". Mälestustepildid on aga kõikuvad.
Kui me tegeleme vaikuseharjutustega, siis ongi esimeseks suurimaks probleemiks meie soov leida toimuvale mingi tähendus. Ratio nõuab toitu, ego võimalust hõlmata ja valitseda.

Lahkumine aiast.
Taevaminmemispühal.


Sealpool head ja kurja,
tolmuks tõusmise võimalusega
tuleb igaljuhul arvestada.
Allpool pilvi
hingab päikest
väsind mees.
Veel on aega.
Veel on aega
ja ajal on veel
aega hoida
ja minema visata.
Ütle, sõber, kuidas
jagada keelatud vilja
kahte võrdsesse ossa?
Ja kus on viigileht-
see ainus ette
antud paber?
Tõusmise võimalusega
tuleb igaljuhul arvestada.
2012

Kui vaadata inimeste võitlemisi, kirgi, pisaraid ja naeru, siis tuleb meelde ühe prantsuse preestri kusagilt loetud mõte: " Inimolendid ei otsi midagi peale absoluudi isegi siis, kui arvavad end olevat sellest lahti öelnud või kui nad alateadlikult suruvad seda maha materiaalsete väärtuste otsingul."
See võib kõlada looturikkalt ajal, kus vaimsed väärtused näivad olevat tagaplaanil ja ühelgi kirikul ei ole millegagi hoobelda. Otsimine on istutatud meie verre. Küll tuleb ka õisi.

Kui liiga magusaks läheb, siis aitab Waits.

Hiepaniemi II

Olin paar aastat tagasi  Soomes retriidi juhendajate koolitusel. Seal selle luuletuse kirjutasin:

Järve jäised rinnad
all lumepudru
petliku sooja.
Lähen noorena,
naasen eatuna.
männid harali,
kuused tuultepüünisteks
ja ikka veel sõnu trotsiv kohtumine hämaras...
Mida veel?
Ah jaa...
Vaikusel on
ülalpool
juured.

Nüüd küll kevade täies ilus ja aus, aga miskipärast puutus just see luuletus näppu, kui oma pabereid korrastasin. Ju annab vaikuse puudus tunda...

Käisin Stokholmis. 5 tundi on tühine aeg. Siiski piisav, et palvetada sealses katoliku kirikus ja külastada kiriku raamtupoodi. Ostsin "The Way of silent love". Kartuuslaste nägemus Jeesuse õndsakskiitmistest. Lõpus mõned vaimulikud harjutused jne. Lühidalt leidsin lause, mis üsna ammendavalt nende teed kirjeldab: " Everything we do, our every objective, must be undertaken for sake of this purity of heart. This is why we take on loneliness, fasting, vigils, work, nakedness."

Bob Dylan ikka oskab:

Oh, sister, when I come to knock on your door
Dont`t turn away, you`ll create sorrow
Time is ocean  but it ends at the shore
You may not see me tomorrow.

Oli varakevad 1982a.a Olin Kaliningradis sõjaväes. Pagesin pärastlõunasel ajal mingi mõttetu töö juurest katlamaja taha. Istusin slaki hunniku otsas ja ümisesin seda laulu. Õigemini ainult seda salmi laulust, teised ei olnud meeles. Veel oli siin-seal lumelaike. Veel olin viimaseid hetki noor ja vihane. Oli "õdegi" kellele laulda. Omaette ümiseda, südames kisendada. Issand, lase olla olematu  siin, olematuks mõeldud maal.

Ehk on see minu öö, minu hõrk pimedus,
minu seni varjul olnud talisman,
elu päeva järel,
täisea mõõtu mööda.
Taevas on muidugi seesama,
taevas, kes annetas tähed
hilisel tunnil
justkui laenuks või lunahinnaks.

Ehk kõik need liikumised
ümber päikese pillava lõõsa
on üksnes usupuuduse viljad,
peibutuspardid laokilolijale
liiga tasasel maal,
kus taevas on ikkagi erinev
iga südamelöögi võrra,
elu elu järel,
tulvil loendamatuid sünde.
Ööl pole rada ega ust.


Luule on tõelisem elust. Sõna ehedam teost. Usun seda vist lapsepõlvest peale. Võibolla teadsin seda juba emaüsas. Ei tea... Ei tea me midagi...

Nii et Venemaal on (üllatus, üllatus) jälle Vladimir Vladimirovits jagamas ja valitsemas. Ei midagi uut. Isegi mõned vanad , nõuka aegsed võtted on arsenalist välja koogitud. Vaadates eilse päeva jõulisele esinemisele "Tsaari" politsei poolt, siis mõtlesin, et riigivõim võib arreteerida ja karistada teisitimõtlejaid. Riigivõim võib tappa ajakirjanikke ja mägede poegi Tshetseenias või kus iganes, kuid ta ei suuda oma nuudimehi ja mõrtsukaid ravida terveks vihkamisest, veelgi vähem õpetada neid armastama.
Riigivõim võib isegi omalmoel edendada voorulikkust, olla moraali apostliks, aga mitte pühadust.
S iin võiks kirikul olla võimalus, kui ta vaid julgeks võtta oma õlule prohvetliku missiooni.
G. K. Chesterton: " Kiriku ja riigi vaheline mõnus läbisaamine on riigile kasulik ja kirikule kahjulik."

Reedel sai Tallinnas käidud. Vaatsime koos Kristiina ja Elsaga "Julius Caesari" etendust. See oli võimas ja elamuslik. Lavastus ja muusika suurepärased. Lauljad ja Andres Mustonen dirigendina tõeliselt nauditavad.
Küllap oli Tallinn selleski süüdi, et meenus üks kaks aastat tagsi kirjutatud luuletus:

Tõnismäelt Kultase manu.

Auto sõistis lähedalt mööda,
pristsis veega,
sõimas suitsuga,
rattad kiiremad vereringest,
tõelisemad elust
igikestvas enne-
ja pärastsõjaajas.

Auto sõitis lähedalt mööda,
klaastahukad vangutasid korraks maste
ja jätkasid püsimist
linna gaase täis kõhus.
Olen läbimärg
higist ja pritsmeist.
Äkki näen, et Vabaduse platsil
põleb ristil üks nägemus.
2010

Kirikukogult tulles oli väga kosutav vaadata videot isa Stanilovasest. Olime arutanud arengukava küsimusi,

Küll tsadaajevi kombel (Mida teha?) ja V. Uljanovi kombel ( Mis teha? ), aga vastused jäid kuhugi pidama. Ilmselt ei oska me veel päris õigesti küsida.

Augustinusega...

Ah, kui raske on püsida teel. Puhastaval teel. valgustaval teel. Ühendaval teel. Kolm teed. mitte lahus, vaid koos ja inimlaps Eedeni aiast peale hädas teelkäimisega.
Püha Augustinus teab:"amor sui usque ad contemptum Dei." ( "enesearmastus kuni Jumala põlgamiseni.")
Kesksendudes EGO-le tuiskavad kolm teed hange. Mis sellest, et on kevade ja loodus helisid ja värve täis.

Üks hää mõte Rabindranath Tagore`ilt. Tuli meelde meilgi välja antud tema raamatuke "Isiksus". Seda sellepärast, et mu noorim laps püüab lugemist selgeks saada. Mida ta loeb? Mida me talle õpetame? Meie, kes me oleme pungil täis nn. teadmisi ja väsinud tarkust...
" Asi on selles, et inimese kavatsused laste targaks kasvatamisel on vastuolus Jumala kavatsusega. Kuidas me oma äri ajame, see on meie enda asi, ja seepärast võime oma kontoris vabalt toimida oma erihuve silmas pidades. Kuid selline kontorikord ei kõlba Jumala loomingu jaoks. Ja lapsed on Jumala looming."

Vaikuses toimub asju...

Simone Well on kirjeldanud enda tundeid, kui ta mediteeris Meie Isa palve sõnade üle. Vaikuses võib olla enam seikluslikkust ja sensatsiooni, kui mistahes häältes ja aktiviteetides:
" At times the very first words tear my thoughts from my body and transport it to a place outside space where there is neither perspective nor point of view... At the same time, filling every part of this infinity of infinity, there is silence, a silence which is not an absence of sound but which is the object of a positive sensation, more positive than that of sound. Noises, if there are any; only reach me after crossing the silence."

paar lugu: koos Sakariasega ja üksi

Jah, Aleksander de Toqueville`il on õigus, kui ta ütleb: " Nad ei lakka mõtlemast sellele heale, mida neil pole."

Vestlesin paar päeva tagasi ühe keskealise naisega. Ta oli tulnud minu juurde, et paluda eestpalvet ühe oma lähedase eest. Probllem oli tõsine. Naise nägu pinges ja õnnetu. Rääki oma murest. Küsisin paar küsimust ja siis vaikisime mõlemad paar-kolm minutit. Mina vaatasin teda. Tema põrnitses lauda enda ees. Järsku tõstis ta oma pea ja lausus: " Elu on puuduolevate asjade loetelu." Kohmetus siisvist veel enam oma sügavmõttelisuse peale, tõusis ohates... ja läinud ta oligi...

ühest vanast laulust...

Pierre Stutz on kirjutanud 23. psalmi üle mõtiskledes:

Sina, Jumal,
oled mu lootuse alus,
elad minu suure saladusena.

Tulevad ka kahtluse
ja teadmatuse päevad,
mil paljugi tundub olevat eluvale, siis püüan usaldavalt põhjani minna.

Sest sina
juhid mind ebakindluse kaudu
elu lätte juurde,
et minus tohiksid eksisteerida
ka nõrkus ja jõuetus.

Siis ei tunne ma
enam millestki puudust
ja leian sinus turvalisust.

Oleme saavutustele orieteeritud. Vana laul Pühakirjas toetab neid, kes omast jõust, aina raskemaid kive kandes, püüavad vallutada mägede tippe... Ja jäävad aina nukramaks... Ja jäävad üksi...

mälu ülestähendusteks...

Vladimir Nabokov alustab oma mälestuste raamatut sõnadega, mille üle tasub mediteerida neil, kes püüavad oma mälestusi kirja panna.
" Häll õõtsub põhjatuse kohal, ja terve mõistus ütleb meile, et meie olemine on vaid põgus valgusviirg kahe lõputu pimeduse vahel. Need mõlemad on küll identsed kaksikud, kuid reeglina seirab inimene sünnieelset pimedikku rahulikumalt kui seda, kuhu ta on suundumas (kiirusel umbes neli tuhat viissada südamelööki tunnis.)"

lauluks...

See laul on nüüd olemas.
Sõnad pleekisid meeltes juba ammu. Viiski tuikas kusagil oma tuikamist, aga alles sellel nädalal loksus paika.

Teeb elavaks.

Pinguli keel, pingutet meel,
vabana tunda ja kanda end pilvisse pühitseb tee.
Vaikija suul, peidetud puul,
elule anda ei malda end mööduja see.
Pinguli keel,
pingutet meel,
elule anda ei malda end mööduja see.

Sinuga koos, märgitud loos,
nooreks kes keelab ja veenab, et tardumus ongi su troost.
Silmisse leed, nõtkume veel,
kelmikal kombel siis homme me tantsime välja siit soost.
Sinuga koos,
märgitud loos,
kelmikal kombel siis sinuga tantsime välja siit soost.

Valguse jõul, valguse nõul,
lasteks las sündida kividki taeva all, südame sees.
Jumala tuul, elustab luud,
tunnil, mis antakse tae´va kui kantakse väsinuim mees.
Valguse jõul,
valguse nõul,
tunnil, mis antakse, taeva kui kantakse väsinuim mees.

kirgmaastik: Pilte lauluga ja ilma...

kirgmaastik: Pilte lauluga ja ilma...


Nii et 1. mai siis. Ei tea miks, aga tuli meelde üks Taize reis, kus viibisime just 1. mail Pariisis.
Linna oli rahvast täis ja siis tulid demonstrandid. Le Peni pooldajad astusid bussidest välja ja sotsid kerisid oma punased lipud lahti. Lauldi ja hõigati loosungeid. Lõunaks oli kõik möödas. Nii vasak- kui parempoolsed võtsid istet välikohvikutes. Maitses kook ja maitses vein... Päike paistis "õigete" ja "õelate " peale... Südames kevad...