Ehk on see minu öö, minu hõrk pimedus,
minu seni varjul olnud talisman,
elu päeva järel,
täisea mõõtu mööda.
Taevas on muidugi seesama,
taevas, kes annetas tähed
hilisel tunnil
justkui laenuks või lunahinnaks.

Ehk kõik need liikumised
ümber päikese pillava lõõsa
on üksnes usupuuduse viljad,
peibutuspardid laokilolijale
liiga tasasel maal,
kus taevas on ikkagi erinev
iga südamelöögi võrra,
elu elu järel,
tulvil loendamatuid sünde.
Ööl pole rada ega ust.


Luule on tõelisem elust. Sõna ehedam teost. Usun seda vist lapsepõlvest peale. Võibolla teadsin seda juba emaüsas. Ei tea... Ei tea me midagi...