Lunastus on Jumala armu töö. See toimub ilma meie abita. Peame lihtsalt usaldama end suurema tegelikkuse hoolde. Peame lubame "vabalangemist" Jumala südamesse. Samas, kui oleme seda teinud, taipame sedagi, et enda avamine Jumalale ei ole meie teene, ega eriline tarkus, vaid see sai võimalikuks tänu Jumala armastusele meie vastu. Jumal ei lasknud meil uinuda elu jooksul kogutud valede koorem kukil. Tuleb liikuda edasi ja saada kergeks.
Martin Luther rääkis homo incurvatus in se ipsum`ist, mida on keegi tõlkinud, kui "iseendasse kõvredunud inimene". See on inimene, kes võtab ennast ja oma "minapilti" nii tõsiselt, et usub olevat suutnud mahutada kogu maailma oma pähe. Kõik on nii, nagu mulle paistab. Ja ainult nii...

Üks luuletus, mis sai kirjutatud juubeliaastal ühel retriidil osaledes.
Vanaduse aimdus, nooreks jäämise lootus... Jumal seda teab.
Igaljuhul sai see tol hetkel kirjutatud rahuga südames.

Üle pika aja.

Tuleb Elva ja Kirepi vahel
vastu vana mees.
Kas mäletad...?
Jaa, jaa... noo miks ei mäleta...
Mina olen nüüd surnud, ütleb vana mees.
Mina elan veel, nagu näed, vastan.
Vana mees rehmab käega
ja astub edasi.
Mis ta nimi nüüd oligi?
Mitte ei tule meelde...
Mälule ei saa toetuda.
2010