" Vaimus vaene - see tähendab: nii nagu silm on ise värvi poolest vaene, kuid vastuvõtlik kõikidele värvidele, nii on see, kes on vaimus vaene, vastuvõtlik kõikidele vaimudele ja kõikide vaimude vaim on Jumal. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu." Meister Eckhart

Hiljuti vestlesin ühe noortegrupiga. Grillisime pastoraadi õues vorsti ja rääkisime vend Roger`st ja Taize vennaskonnast. Üks tütarlaps küsis äkki: " Kuidas olla mina ise?" Temagi oli usukunud, et endakssaamine vajab pöörast välist aktiviteeti, õigesti valitud elukutset ja nn. õigeid sõpru. Vastasin, et olulisem kõigest on usaldus ja vastuvõtmine. Meile jagatakse kogu aeg ja jagatakse rikkalikult. Silm korda ja sa märkad kindlasti.

Vihm. Juba mitmendat päeva vihm. Saab rahulikumalt raamatut lugeda ja see on hea.
Eelmisel nädalal olin paar päeva Lätis. Jurmalas oli meri mõnus. Soe vesi ja üsna kõrge laine.  Sõitsime elektrirongiga  pooleks päevaks Riiga. Johannese kirikus harjutas üks organist. Mängis päris hea tunnetusega.
Johannest on nimetatud Jeesuse lemmikjüngriks. Ei tea, kas sellepärast või mingil muul põhjusel, aga tundsin kirikus istudes, kuidas Jumal puudutas mu südant. Mingi soe laine käis pealaest jalatallani läbi, kui seal mediteerisin ja muusikat kuulasin. Minu üsna tujukat loomust arvestades on neid vaikseks jäämise hetki väga vaja. Muidu lähen lõhki või lõhun kogemata teisi enda kõrval.

Üks vana - vana luuletus, mis kunagi ka lauluks sai:

Langemispüha.

Suurte lehtede langemine,
lehtede varjus üks võim.
Suurte ohtude salgamine,
peidetud põhjuste lõim.

Keegi ei otsigi kaitset,
kivi on taskus kui surm.
Ometi päikesepaistet
hullutab ehitud nurm.

Suurte lehtede langemine,
lehtede varjus kõik näod.
Suurte lehtede langemine,
mõned hilinenud käod...

1986

" Nii hirmuäratav ja ülev oleks inimese pärisosa, kui ta ilma igasuguse juhtimise ja trööstita tõesti peaks enda sisemusest leidma olemasolu mõtte ja kirjutama endale ise elukorralduse reeglid."
Caesari tõdemus Thorton Wilderi teoses " Märtsi iidid" võiks mõtlema panema neid, kes  usuvad, et kõik on võimalik leida üknes iseenda"seest". Viimane on  hetkeilmas ülipopulaarne seisukoht, sest "autoriteedid" on ju surnud ja/või muuseumieksponaatideks mõistetud.

Viimasel ajal meie kultuuripilti endast läbi lastes, tuleb tõdeda, et tooni annavad vulgaarsus või sentimentaalsus. Eriti  tajub seda kirjanduse puhul. Folkmaastikul on aga eeskätt meie "esimaailmaränduri" loomingu puhul tunda lausa nõretavat sentimenti. Üksik mees, paat, merelained, merekohin, majakas, mis muudkui plingib, hülgevurrud...jne.
Miskipärast peavad meie inimesed taolist buketti sügavalt vaimseks. Mõne arvates vaat et isegi eestlase "psüühi" seletavaks.
Ei tea, usun ikka, et kultuur nõuab süvenemist, sisseminemist, mitte aga pelgalt emotsioonide toitmist.
Kultuur nõuab vertikaalset mõõdet. "Etno-futus" tundub see puuduvat, nagu luuleski, mis keskendub keldrites ja ärklites õllejoomise romantikale ja valulejatele, kes pritsivad riimimatut "suured sugestsioonisüstlad käes"

Vahel on meie hing nagu vurr. Pöörleb ja pöörleb. Kõik suunad kahmab korraga endasse ja samas loobib kõik laiali. Vahel teeme peatuse, et äkki lõpuks nüüd... Vurr veereb vurinal nurka... ja see on kõik! Ikka igatseme midagi muud, kui seda, mis meil on. Siinkohal tasub küll meenutada püha Augustinust: " Kuhupoole inimese hing ka pöörduks, kõikjal, kui ta jääb Sinust väljapoole, saab talle kinnitudes osaks valu."

"To learn how to pray is not to learn new poetic words. To learn how to pray is to learn to pronounce your own sacred word - go speak yourself! To learn to pray is not to learn some method. It is to know who you are and to be who you are supposed to be." (Thomas Merton)

Nagu väsinud Jumal
laotan ennast laiaili
Tartu ja Räpina vahel.
Kustpoolt oligi tuul?
Ei mäleta.
Kuhu olen teel?
Ei aima.
Sinised lupiinid
peavad piiritut pidu
ja mina laman
nende keskel.
Üks väike laps
jookseb üle mu selja
palvekee kaelas.
Pudeneb pärle
minugi pihku.
On see piisav põhjus
tõusmiseks?
2012

Südamlik kupeekaasalne.

Kusagil 1980 aasta paiku sõistsin Moskvasse. Kupees sai minu naabriks üks nii umbes viiekümnendates vene meesterahvas. Venelane. Jutukas ja südamlik sell. Möödas oli vast paarkümmend minutit, kui ta koukis portfellist välja konjakipudeli ja sakuska. Valas klaasi vene kombekohaselt täis ja reis võis alata. Rääkisime maast ja ilmast. Minu vene keel ei olnud tol ajal piisavalt hea. Lugesin üsna palju venekeelset kirjandust ja "samizdati", kuid vestlemiseks oli keel kange.
Nii et rääkis põhiliselt tema. Sain teada, et Aleksander (nii ta ennast tutvustas) sõitis Moskvasse tütrele külla. Rääkis suure südamesoojusega oma perest, häid sõnu jagu Eestigi kohta, kus inimesed "oskavad tööd teha".
Äkki märkasin, et tema vasakul käel oli  väike sõrm puudu. Ta pani mu pilku tähele ja lausus:" see on mälestus Afganistanist, teenisin seal kolm aastat... Jah, sõrmest jäin ilma, aga saatsin ka terve roodutäie duzmaneid mullatoidule... nii et Jumal olgu tänatud..." Selle peale me muidugi jälle võtsime.

Kõrbeisad on väitnud, et anded lõhuvad inimesi. Põhjus on selles, et me liialt samastame end sellega, mida hästi oskame. Ego pidev toitmisega on aga nagu kogumisega ikka: jääd järjest vaesemaks. Jagamine eeldab ka oma annete ja oskuste õiget mõistmist. Muidu jääme justkui vangi, lõksu. Hakkame ennast defineerima, kaitsma ja põhjendama. Laseme teistel määratleda ennast.
Tegelikult ei ole tähtis see, kes sa oled selle maailma jaoks. Meie identiteedi loob suhe Jumalaga.
Iga anne saab meie patuks, kui me ta külge liialt klammerdume.

Finale.

Kusagil lõppjaama lähedal
saatust ehk tänadki veel.
Muiates ahelaid raputad
silmis kui terendub meel.

Jätnud kõik varad ja hooled,
mida sul kaotada veel.
See, kes sihtinud nooled,
leiab sind tolmusel teel.

Leiab sind lõppjaama lähedal,
kui üksik tundmatu muus.
Möödunut siiski ei vähenda
katkised hambad ta suus.

Kusagil lõppjaama lähedal,
koon vastu rändurikuud.
Äkitselt kõike sa mäletad,
kuivanud lehtigi puul.
1987

Üks vana laul, mida kavatsen järgmisel laupäeval laulda.
Teeme üle mitme kuu koos Sakariasega ühe kontserdi Räpina kirikus.
Mõni laul valmib justkui mitu korda. Elab omaenda elu, pillutab laujat omatahtsi.

Anselm Grün ütleb: " Surm on minu jaoks kutse elada teadlikult igas hetkes ning puudutada juba siin ja praegu igavikku".
Tulime koguduse kooriga tagasi Taani reisilt. Kõik sujus kenasti. Jagus laule, jagus sööki ja jooki, palveid ja rõõmu üksteisest. Koju jõudes selgus, et homme on ootamas ees kaks matust. Võibolla sellepärast  meenusid Grüni sõnad tema hiljuti ka eesti keelde tõlgitud raamatukesest "Elu surmast". Üleüldise "fun" kultuse taustal on see päris kosutav lugemine. Nii või teisisti on meil siit minek ees. Hoolimata usutnnistusest tuleb silmitsi seista nii oma varjude kui hääbumisega. Elada rikkaks iga hetke ja samas igal hetkel surres millegile. Ikka vaid need "surmad ja sisenemised"

51 aastat
nühid selga vastu Elupuud
ega märkagi lehti.
51 aastat
surud taevast vastu suud
ega taipa ühti.
2012