Viimasel ajal meie kultuuripilti endast läbi lastes, tuleb tõdeda, et tooni annavad vulgaarsus või sentimentaalsus. Eriti  tajub seda kirjanduse puhul. Folkmaastikul on aga eeskätt meie "esimaailmaränduri" loomingu puhul tunda lausa nõretavat sentimenti. Üksik mees, paat, merelained, merekohin, majakas, mis muudkui plingib, hülgevurrud...jne.
Miskipärast peavad meie inimesed taolist buketti sügavalt vaimseks. Mõne arvates vaat et isegi eestlase "psüühi" seletavaks.
Ei tea, usun ikka, et kultuur nõuab süvenemist, sisseminemist, mitte aga pelgalt emotsioonide toitmist.
Kultuur nõuab vertikaalset mõõdet. "Etno-futus" tundub see puuduvat, nagu luuleski, mis keskendub keldrites ja ärklites õllejoomise romantikale ja valulejatele, kes pritsivad riimimatut "suured sugestsioonisüstlad käes"