Südamlik kupeekaasalne.

Kusagil 1980 aasta paiku sõistsin Moskvasse. Kupees sai minu naabriks üks nii umbes viiekümnendates vene meesterahvas. Venelane. Jutukas ja südamlik sell. Möödas oli vast paarkümmend minutit, kui ta koukis portfellist välja konjakipudeli ja sakuska. Valas klaasi vene kombekohaselt täis ja reis võis alata. Rääkisime maast ja ilmast. Minu vene keel ei olnud tol ajal piisavalt hea. Lugesin üsna palju venekeelset kirjandust ja "samizdati", kuid vestlemiseks oli keel kange.
Nii et rääkis põhiliselt tema. Sain teada, et Aleksander (nii ta ennast tutvustas) sõitis Moskvasse tütrele külla. Rääkis suure südamesoojusega oma perest, häid sõnu jagu Eestigi kohta, kus inimesed "oskavad tööd teha".
Äkki märkasin, et tema vasakul käel oli  väike sõrm puudu. Ta pani mu pilku tähele ja lausus:" see on mälestus Afganistanist, teenisin seal kolm aastat... Jah, sõrmest jäin ilma, aga saatsin ka terve roodutäie duzmaneid mullatoidule... nii et Jumal olgu tänatud..." Selle peale me muidugi jälle võtsime.