Roberto Guardini arvates on tulevikus " usku vähem, see on aga puhtam, jõulisem ja elulähedasem, selle raskuskese nihkub sügavale inimese sisse - see toetub otsusele."


Öövangerdusi.

Hingan sisse,
hingan välja,
võtan  tableti,
jätan öösel
akna poikvele.
Unes antakse,
mõndagi näha,
küllap armas,
Pühakirjas nõnda kirjas.
Unes võetakse,
elu hämar kangas
väsinud õlgadelt,
pagunid mööda
tube laiali,
surnud kuu vaatamiseks
välja pandud.
Hingan sisse,
hingan välja,
ootan kohtumist,
hommiku võimalust,
tulija tulemist,
ilmutust puuvõras,
all pilvede püsi.

 Rotund. Aeg hiline.

Kivilinn kerkib
teispool jõge,
rahnud südames.
Sina küsid:
kas sa armastad mind?
Hingamine kiireneb,
pilk eksleb kuuni,
rahnud südames,
kaarnakraaks vastu raatust,
All jõgi voolab
järvest järve.
Aeg hiline.

Tartu, aastaid ja pilke tagasi.

Meri tõuseb suuni
ühel kevadisel päeval,
siis, kui südametest
sulab igijää.
Siis, kui südametest
läbi lendab igatsuste
tulilind,
tiivad usuvirged.
Meri tõuseb suuni,
tõuseb suuni,
et suudelda sind, vend.

Juuni, 2014, Kärdlas



Prohvet Jesaja on jätnud meile väga selges sõnad, mida sobib täiesti kasutada mõeldes meie nn. julgeolekuriskidele: " Kui te ei usu, siis te ei püsi." ( Js. 7,9). Siis tõuseb vesi mitte üksnes suuni. Siis ei tule vesi meid hellitama ega suudlema, nagu luuletuses kirjutasin, vaid uputama, ära kaotama.
Meid ei aita see, kui püüame olla hästi ratsionaalsed, silm sihtimas kättepaistvaid märke ja majakaid, kätteõpitud sõnad ja mõtted tiirlemas "ajuabimajandis". Meid ei aita üksnes tehnilised nõksud ja itipulk karmanis. Meid ei aita ümmardavad ümarlauad, sest "ajanulgad" on sakke täis ja tuul puhub kuhu tahab. Keegi on kunagi öelnud, et mõeldes järele ainult tehtava üle, valitseb oht unustada mõtlemast iseenda, oma olemasolu mõtte üle. Meie kõigi jaoks on olemas vald, mis ei võimalda mingit muud vastust peale usu.

Novembris ikka juulist tahaks laulda.

Peaaegu vana mees ja meri.


Ah neid riime
mere hõõgvel kaisus...
Aiman vist
kuhu sirutub kord kõik.
Aiman rada
mille lõpus
kostub igavese juudi
ergav hõik:
" Nüüd me päral,
nüüd me võitnud
vaevad viletsused kõik!"
Seniks meri,
seniks lained,
Seniks riimid
mere hõõgvel kaisus...
Seniks lehti
elupuul las järab
igapäine ablas suu,
see võik.

Luidja, juuli 2014

Jah, leidsingi üles Altmõisa retriidil kirjutet luuletused.


Altmõisa I


Läänemaa lumed,
paljude tardunud pisarad,
puhtaks pestud näod.
Astun mere poole.
Astun tasa. Siiski sihiga.
Süda seltsiks kaasas,
südamest läbi astud
julgeb nüüd virgunu.
Kusagil haugatab koer,
seegi on vaikus.
All pilvede
kasvab inimene
taevaga kokku.

Küünlakuul 2013

Me pigem laseme endal elada, kui elame. Me pigem lubame end armastada, kui armastame. Nii või teisiti me näeme kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata. Kuniks elu , seniks just selline: harjumuspärane, tavadest kargutatud, tardumispõhine.



Sügisvinjett.


Raagus puud,
vaikus õisi täis.
Nopin mõned õied,
ulmaradadelt
teadmata milleks,
teadmata kellele.

Kusagil lõunamaal
Aadam sööb õuna
Eeva seltsis.
Madu puhkab
kõigist neist kohtumistest.

Siin, põhjapool, meri
naeratab virilalt, külmalt.
Teab, et päikesel
juuksed puha salkus.
Mingi väsimus vist...
Kaame ja eemalolev.
Käib madalalt,
käib ära.

Neljapäeval pidasime koguduses kristlikku meditatsiooni. Lisaks pühakirja tekstile mediteerisime ühe erakordselt põneva naispühaku mõtete üle. See oli Hildegard von Bingen: "Hing on nagu tuul, mis puhub üle taimede. Ja nagu kaste, mis niriseb taimedelt, ja nagu vihm, mis paneb kasvama. Samuti lasku inimene voolata oma heatahtlikkusel kõigi üle, kes seda igatsevad. Ta olgu tee, aidates õnnetuid, kaste trööstides mahajäetuid, vihm, tõstes üles mahasurutuid, ja tõstes neid tühjusega, nagu näljaseid: andes neile oma hinge."




Pühakute päeval.
( aeglane vabatants)


Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool pilvi tasa-tasa
sõnad päris vabaks saavad,
varjud pärind muld.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool tuulte nõtket elegantsi
leiab kivilt nime
igavene inimlaps.

Sealpool nukrust vaikusel on soe.
Sealpool viimaks avatakse raamat
ja sa enda imestuseks loed:
loeb vaid see, mis loeb.





Tartlane veel.
( Üks vana laul aastast 1984)

Kõik kohvikud saad tuleroaks,
kõik sõdalased läinud siit.
Mind huvitab, miks kestab päev
ja mida ühendab see habras niit,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.

Ah oleks siis, et kipras kulmgi
murraks jäika tere-tere painet,
et oleks lootust lahinguteks veel,
et kohtumisteks jätkuks ainet,
kui tervituseks silmad tõstad vahel.

Ponnistusi ajajoonel.

Aja kurblik koon

taeva poole püsti.

Uueks kas meid loob

see, kes löödi risti.

Aja kõle kihk

laotab elud tuulde.

Silmis sirav siht,

surud hambad huulde.

Aja kramplik kraaps

suure venna õuel.

Kaarna hale kraaks,

sügistuuled põues.

Aja tung ja usk

pingutab  ekraanil.

Valge on ja must, 

sinisilm seal praalib.

Pühapäeva varahommikul. Enne palveid...

Roberto Assagioli: " Meie pilk peaks alati olema suunatud ettepoole; on halb, kui meie vaateulatus on piiratud maapinnaga meie jalge all, nagu seda kahjuks liiga tihti juhtub; täpselt samuti on halb, kui hoida pilk fikseerituna eemal terendaval mäetipul, sel juhul võib komistada ja kukkuda. Silmal on võime muuta fookust ja tähelepanupunkti järgmiselt sammult järgmisele läbi kõigi vaheastmete kuni eesmärgi, mäetipuni - ja vastupidi. Samal viisil peaks meie vaimusilm, meie personaalne teadvus, suutma haarata kogu ulatust meie vahetust lähedusest kuni kaugel eemal asuvate aladeni ja keskenduda sellele punktile või distantsile, mis antud ajahetkel ja antud situatsioonis kõige kasulikum on."

See, et me kasutame oma ajuabimajandist vaid paar protsenti on üldteada. Vist on tõene ka see, et enamus ei püüagi oma teadvuse võmalusi avardada. Kirikuski räägitakse kristlase teekonnast kui millestki inertsest, kus teoloogide süllogismid palistavad ränduri teed. Aga silm võib näha rohkem. Vaimusilmad võivad näha müürist läbi seni varjulhoitut ja kõik saab uueks ja kirkaks. Süda võib kogeda enam kui raamatusse mahub. Aga iga täht võib saada mahukaks teoseks, kui keskenduda, kui süveneda.

Suhestumisi merega I

Lähen mere äärde, et lained teaksid koju jõuda
veel enne, kui algab vesine viik
mineku ja siiajäämise vahel.
Kajakad aimavad rahutust mehe hinges.
Mehe, keda tuuled on ammu omaks jootnud.
Mehe, kelle habemes kasvavad
roosid läbisegi kurja lilledega.

Lähen mere äärde, et lained ütleksid oma sõna
veel enne, kui maailm end kukutab itta,
mine siis pealegi või vedele edasi siinsamas -
vahet pole. Pole kunagi olnudki
mehel, keda teadsid paljud ja tundsid üksikud.
Mehel, kelle sinistes silmades peegeldub
tükike kaotsiläinud paradiisist.
Ikka veel.
Veel.

Kassari, juuli 2014

Pühakirjas öeldakse, et Jumala Sõna on kui vahe mõõk. Missugused on meie sõnad. Mida ütleb inimene rõõmus olles? Kurbuses? Vihaga? Kas rõõmust öeldud sõnad on jumalikud sõnad... On jumalikumad? Vahel tundub, et see ongi nii. Samas võib tõsine, südamest tulev  kirg väljendada end jõuliste, lausa karmide sõnadega. Lüüa vahedalt. Lüüa vaheda mõõgaga läbi umbvalede sogast ja justkui rõõmule kehutavast tardunud vadast.
Kui Jumala Sõna on kui vahe mõõk, siis meie sõnad komistavad alatasa mõõgatera otsa ja vahel muutuvad nad sellest isegi täpseks, vastutustundlikuks ja kirgliseks sõnaks. Sõnaks, mille kohta kõigest veidi tüdind eurooplane, ütleb: " Hästi räägib". Hästi räägib t o o s e a l k u s a g i  l.

Poolakas Zbigniev Herbertil on luuletus, mis kuidagi sobis tänase päevaga. Vihmase pühapäevaga.  Ei tea kas asi on ainult vihmas? Ei tea, kas mõned elulood on kuidagi vesised? Ei tea, kas mõned unistused on juba algusest peale sunnitud seisma nurgas, nagu potilill aknalaual?. Ei tea... Ja polegi vist tähtis.  Jumal unistab edasi meie eest sealpool tähti ja südames.

Luuletus ise aga on järgmine:

    Hommikust saadik sajab vihma. Täna on selle üle tänava elanud õmblejanna matus. Ta unistas laulatussõrmusest, aga suri sõrmkübar näpu otsas. Kõik naeravad selle üle. Heasoovlik vihm õmbleb maad taeva külge. Aga sellest ei tule midagi välja.

Avanemisi I


Oi, maailm mahtuski sülle ära!
Kes julgeb kahelda?
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.

Kuulasin neid kaikamehi,
nende käskude kehkvel kadrilli,
normtarkade tardunud nestet.
Öösiti uluvad hundid, nad ütlesid.
Päevad kuluvad sinust sõltumatult, nad ütlesid.
Sa oled väike ja rumal, vihastas
juhi portree seinal
ja jäigi mustvalgeks.

Nüüd hoian maailma hellalt põlvedel,
mänguasjad tubamööda laiali,
nähku tähed mu heldimust pealt,
nähku ja imestagu.
Lihtsalt varjud kadusid
kolmandal päeval, kui
vasakult lugeda.

Kuuvalss
( tantsida vaoshoitult ja elegantsiga)


Olen alati kahtlustanud, et kuud ei saa usaldada,
liiga muutlik ja hüplik, et hoida silma all,
liiga plekke täis, et olla veenev
manitsema maalapsi käsi pesema.

Tema ilmumised teevad rahutuks,
vahel, tõsi, panevad heldima,
meenutama justkui kättevõidetud
kõrgusi unenäotreppidel,
kuid kokkuvõttes ei muuda see pilti.

Kuud ei saa usaldada,
liiga märgiline ja kipub kallistama
vana meest tähtede all,
kes muutustest suurt ei hooli,
kuid püüab siiski aimata teed
täiskuu tüsedas vinas.

Viinakuul 2014

Prantsuse filosoof G. Marcel: " Armastada, see tähendab teisele öelda: sina, ei sure."
Mis sõnu lausume meie üksteisele? Mida ütleme tundepalangus armsamale? Milline on meie sügavam igatsus? Mahub hetkeolemise helisid täis kambrisse veel midagi, mis kõneleb elu ja surma müsteeriumist või oleme armutult naelutatud nähtava maailma kuulutustetulbale. Veel üks müürileht teiste hulgas. Müürist müürini " nutikate" saatel.

Armastus on ainus ravim ja lootusehoidja. Lootus osutab endast kaugemale. Osutab sinna, mis jääb teispool piiri. Armastus hõlmab endas juba midagi surma ületavat ja igavest.

Täna siis sellised mõtted...

Blaise Pascal on öelnud: Inimese õnnetus algab sellest, et ta ei suuda iseendaga ühes toas olla. Sellepärast tuleb endale teadlikult pakkuda vaikuse hetki.

Enamasti olen täis vastuolusid. Mind justkui sunnitakse alatasa võtma mingeid radikaalseid seisukohti enda elu üle. Ma pean palju pingutama, et midagi väärt olla. Võti oma olemasolu sügavustesse peitub vastakate tunnete heakskiitmises, iseenda juures olemises ja kõige selle väljakannatamises, mis moodustab minu elu.

Igaüks peab leidma sisemise vajaduse elada. Mis on minu ülesanne siin ilmas; kus on minu koht, mis anti mulle sündides kaasa. Vastuseid otsides võime usaldada Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumist, et tõde vabastab teid (Jh 8:32).

Üks vaimulike harjutuste meister on kirjutanud: Vabadust ei tule mõista kui muutumatut seisundit, vaid kui igikorduvat Jumala taassündi inimeses.

Vanal Erich Frommil on midagi olulist öelda hetke ühis- kogu -, seltskonna elu - melule mõeldes:
"Ühiskonna mõju ei piirdu üksnes fiktsioonide istutamisega meie teadvusse, vaid lisaks takistab ta meil ka reaalsust teadvustamast...Iga ühiskond arendab oma elureeglite, suhtestiilide, tunnetuse ja tajuvormide abil välja kategooriate süsteemi, mis paneb paika teadveloleku vormid. See süsteem toimib kui filter... Kogemustest, mida filter läbi ei lase, ei olda teadlik; teisisõnu nad jäävad teadvustamatuteks."


Jääme mustriteks
mustrite alla,
kohendame eluvaipa
elu märkamata.

Nokturn varjule ja häälele.

Muldsel mehel vari kaasas,

ei kulda, ega hõbedat.

Varjul oleks ühtteist öelda,

mees usub, et räägib 

ise piisavalt,

et räägib täpselt

või vähemalt vaistuga.

Muldsel mehel vari kaasas,

maskid hommikuks ja õhtuks.

Öö tulekul, kui väsib vari 

üks igatsus saab ohkeks

mehe huulil,

algus südames, ots peas:

olla päris ise

või vähemalt 

kaldu päikese poole.

Uni...

Carl Gustav Jungi järgi on Varju - isiksus peidetud ning ilmub välja vaid erilistel puhkudel. Maailm on selle suhtes rohkem või vähem teadmatuses.

Teeulm variatsioonidega I


Lähen edasi veel üsna natuke,
ehk ühe igaviku jagu.
Lõpud on teadagi vesised
all kõhklemiste nõtkeid radu.

Lähen edasi veel üsna natuke,
sõõrmeis tähtede igitolm.
Kusagil ootamist valuleb
rööbastelt haihtunud rong.

Lähen edasi veel üsna natuke,
kuni tähtedel põlemisaeg,
ja juba, ja juba me kohtume,
jätkuks isetu naer.

Erknostalgiliselt.

Mõnel tunnil hämaral
olen kui koduta kuumaamees,
rebitud sõnad
hambaaukudes.
Otsin kedagi, kes igatseks valgust
võitlemisest enam.
Otsin kedagi, kes usub
kivid elavaks
siin lääne ja ida vahel,
kui sügis suleb tähed
pilvede pihku,
haarab puudelt lehed
mälestuseks kaasa,
lehvitab vist isegi,
tunnil hämaral,
teispool vett.

Moskva, 1981

Mauseleumi taga vaagub hinge vares,
kusagil on elul seatud piir.
Ühesainsas väikses keres
kokku saavad kuningas
ja Lear.

Sarkofaagi selles loos ei tule,
urnimatusekski luba vist ei anta.
Enne, kui lind silmad suleb,
surub taevas end viisnurka.

Kõik need aastad seda pilti
hoian mälus nagu tarkust suurt.
Ütle Sina, ütle Sina kordki,
kas me käed kord  puudutavad
olemise juurt.

Leonhard Cohen:

Ring the bells that still can ring.
Forget your perfect offering.
There is a crack in everything.
That`s how the light gets in.


Jah, kell jääb lööma.
Kell jääb helisema.
Kuulutab hommikut, kuulutab kadu.
Kutsub alustama, nõuab lõpetamist.
Muudkui lööb otsmikule pragusid,
silmisse valgust ja vett.

Räpinas, lehekuul 2014

Jumalani tungimine tähendab ka iseenda leidmist. Selles sisemises ruumis ei ole kellegi minu üle võimu. Jumalas leiab süda rahu ja avardub ning tohib maitsta õnne , mida Jumal talle kingib. Just sellised mõtted tulid pähe eelmisel pühade nädalal.

Ülestõusmispühades on lisaks rõõmule mingit erilist, mitte häirivat kargust, mis suudab vaigistada isegi tarbimisvaevas inimlast ja kinkida talle " vaikimisepause".

Kui lugeda kristlike müstikute biograafiaid ja autobiograafiaid, siis võib tähele panna , et nende isiksus jääb suures osas muutumatuks. Võibolla kõneleb see sellest, et enne valgustumist on juba hulk teid käidud. Tundub küll nii, et igaüks neist ilmutab kvaliteete, mis tulenevad nende geenidest ja käidud eluteest. Samas aga torkab silma seegi, et neid ühendab asjaolu, et nad ei samastu enam oma isiksuse kompleksiga, olgu see milline tahes. Nad kehastavad Mina identiteeti. Valgustumine toob ego harjumuste ületamise, kuid ta ei kustuta isiksust. 

Loodan, et kunagi võime Avila Teresa ja Risti Johannese teoseid lugeda ka eesti keeles.

Sõjaline.

Põlev linn,

tuha lipp

lendleb kohal katuste.

Väike tüdruk

tahab koju

lillede ligi,

nukkude kiuste.

Jürikuul 2014

"One of the paradoxes of the mystical life is this: that a man cannot enter into the deepest center of himself and pass through that center into God, unless he is able to pass entirely out of himself and empty himself and give to other people in the purity of a selfless love." Thomas Merton

Ulitsa Jemeljanova.

Täiesti tühjaks voolas süda
Preisimaa kasarmute
kanges kankaanis.
Mõned teadsid mu saladust,
mina ei teadnud
nende varjatud vaateid.
Ühel hommikutunnil puhus
punane pasun
hirmud verre,
all saksa pilvede
käis vene rulett.
Mina leidsin kuuli
esimesel katsel.
Ära küsi, et kas oli valus,
sõnad vähirakke täis,
Kirikud kummuli,
jõed üle kallaste,
maal mida polnudki
olemas ilmsi.

Kaliningrad 1982

Avastasin YouTube avarustest paljude Taize laulude autori  Jacques Berthier ühe teose: https://www.youtube.com/watch?v=uLX4zfx0KUQ&list=PLwYi_Z3GIUCdg8N801DMFxzWOMa4j0CQg teose:
Tasub kuulata.

Ilma suurel õlal
väike linnuke.
Mida öelda temal,
tilluke, mis tilluke.

Elu väikest rada
rüütab surmaloor,
aga lind ei maga,
lauldes püsib noor.

Ma ei tea, miks mulle eriti ei meeldi pildistada. Kõik vajalik salvestub ajju nagunii ja rohkemgi veel.
Fotonduses on alati midagi ebatõelist. Seda muidugi minu meelest. Võimalik, et asi on lihtsalt selles, et püüan vähendada igasugu müra enda ümber ja sees. Vaikuses on kirkust ja väge. Vaikuses on lõputult pilte. Ei jätku päevadest, et need kõik ära vaadata.
Muidugi ei tähenda ülalöeldu, et ma ei hinda head fotograafi tööd. See on lihtsalt minuga nii. Juba ammu.

Ja veel üks mõte, mille juurde olen viimstel aegadel nii mõnigi kord tagasi tulnud:
Benediktiini munk David Steindl - Rast võrdleb algset müstilist kogemust purskava vulkaani hõõguva magamaga, mis on erutav, dünaamiline ja ergas. Pärast selle kogemuse läbielamist tunneme vajadust asetada see kontseptuaalsesse raamistikku ja formuleerida doktriin. Müstiline seisund kujutab endast väärtuslikku mälestust ning me võime luua rituaali, mis seda tähelepanuväärset sündmust meile meenutab. Kogemus ühendab meid kosmilise korraga ning avaldab seetõttu otsest mõju meie eetikale - väärtussüsteemile, moraalistandartitele ja käitumisele.

Kas ei ole luterlased veidi üleolevalt suhtunud müstilise traditsiooni võimalustesse. Liigne ratsionalism hävitab loovuse ega kingi julgust  "usuhüppeks".

Kõik voolab,
sosista lõpuni  endalehoitu.
Veel parem,
kuuluta katustelt,
hõika turgudel,
sest liiga pikad on varjud
vaikija taga ja ees.
Algus unub unedes
saamatagi sõnaks.
Näärikuul 2014

Meeldis Jungi öeldu selle kohta, kui inimene ennast oma ametiga samastab, siis: " ... käitun nii, nagu oleksin ise kogu kompleks, sotsiaalne tegur, mida see amet endast kujutab, nagu ma poleks lihtsalt selle ameti esindaja, vaid samaaegselt ka ühiskondlik kokkulepe. Nii olen end ebatavaliselt laiendanud ja usurpeerunud omadused, mis pole sugugi minus, vaid paiknevad minust väljaspool."

Pole tegelikult ammu siia midagi kirjutanud. Lihtsalt pole vist viitsinud. Ma ei tea miks, kuid mulle tundub, et kirjapandu hakkab elama liiga iseseisvat elu. Liiga sõltumatult minust.

...