Valmistun õhtuseks Taize palvuseks kirikus. Püha Teresa Lissieux`st : " Minu jaoks on palve nagu laev, mis merre lastakse; palve viib mind Jumala poole." Ilusasti öeldud, südamest öeldud. Suudaks isegi midagi sellest usust nähtavaks elada...
 Ilm on fantastiline. Tõeline burgaa, Tõeline talv. Kõik valge. Oleks meie südametega samamoodi.

Mind on alati kohutanud mõte lõpetatusest. Mitte see, et kunagi saab kõik otsa, et kunagi kõik möödub.
Pigem on asi selles, et ma näen, kuidas inimesed ennast ummikusse rassides igatsevad kogu jõust "valmis saada". Valmis saada asjadega, valmis saada eluga jne. Valgusel ja lainetel ennast kanda, tundub kuidagi lapsik ja kergemeelne. Ometi tähendab looming igavest rändu ja teelolemist. Usku, et kõik on võimalik minu elus. Ma kannan endas ju kogu inimkonna lugu. Kui palju on seal teid ja kaaslasi, kellega ma ei ole veel tuttavaks saanud.

Jumalik alge on igas inimeses sünnipäraselt olemas. Laev ja meri ona kaasa antud. Siit ka inimesele kohane ülesanne - kasvada ja olla teeline kogu oma elu vältel, teenida inimesi ning kõike jumala poolt loodut.

Täna talgud. Koristame kirikuaias lehed ära ja valmib viimane jupp puitaiast.
Kaks nädalat tagasi, kui pidime seda kõike, tegema tuli lumi maha. Sel nädalala on mitmed tublid koguduseliikmed seal juba rassinud. Meil on ikka suurepärased inimesed.
Õhtul on Vanemuises kontsert, kus mu poeg Artur samuti üles astub. Tuleb kohal olla.

Tuleb endalgi hakata advendikava ettevalmistama. Meil on koguduses üks saksa vabatahtlik. Tore noor daam, kes mängib ka suurepäraselt flööti. Ongi plaanis koos mõned minu lood teha ja siin-seal ehk ka üles astuda.



Talvel on oma nägu,
millesse unustad end.
Väsitav siiski see rahu
ja algabki väljalend.

Üks salm paarkümmend aastat tagasi tehtud laulust.

 E.L. 

Olen vaiksem kui varem.

Igatsen lõpetamatust

nagu kunagi varem.

Siis, kui sinu silmis 

tundsin ära

noore mehe portree.

Oli seal midagi minust

või millestki minu sees?

Ei tea.

Üldse ei tea.

Olen vaiksem

nagu ei kunagi varem.

Sina sellest ei tea,

silmist ammu ei paista

ja nii ongi parem.

2012, Räpinas

"... tõeline müstitsim, rõhutan veelkord, tõeline müstitsim on täiesti võimeline ise ennast kaitsma, ise ennast tõestama, ise endale nõudmisi kehtestama ning ise tõestusmaterjali leidma... kaasaegse füüsika ja müstitsimivaldkonna avastustel on väga vähe ühist." (K. Wilber)

Miskipärast puudutas see mõttekäik täna hommikul mind. Võibolla sellepärast, et sünkretistlikus maailmas on kogu aeg häda igasuguste seoste ja sarnasuste leidmisega. Muututakse kurjaks või nõutuks "keelte" paljususe pärast. Õigemini sellepärast, et neid ei saa suvaliselt üksteisega asendada. Algkeel, aga, ei anna ennast kätte.

Eks täiuslikkuse tee on ahvatlev igale otsijale. Ristiusus tähendab see alati inimese moraalsete püüdluste ja enesele seatud ideaalide kokkuvarisemist. Üksnes Jumala tingimatu armastuse kogemus võimaldab tõelist pöördumist ja edasirühkimist Karmeli mäel, kui Risti Johannese peale mõelda.

Augusti lõpp. Tagasi Hiiumaalt. Ligemale Setomaale. Eemale merest. Tuleb leppida. Maastikud sinus eneses. Mered südamepõhjani välja. Saared peatusteks.

                    ...

Siis, kui taevas on madalal- madalal
ja veed tõusuvinnas.
usub end ujujaks mees.





Keegi meist ei pääse kriisidest. Kuidas saada nendega sõbraks? Kuidas minna läbi "ööst"?
Assagioli: " ... kriisikogemus on kaugel sellest, et olla midagi, millest üle libiseda või mida vältida; psühholoogilise ning religioosse kasvamise seisukohalt on kriisikogemus sedavõrd keskse asetusega, et mõnikord kutsutakse neid analüütilise protsessi käigus sihipäraselt esile".

Pole mõnda aega bloginud. Eile alustasin "Voice dialogue"-i kursust, mida juhendab prof. Sergei Srekalov Moskvast. See kestab ligi poolteist aaastat. 7 moodulit ja lõpeb soovi korral diplomitööga.
Tundsin, et vajan oma ametis rohkem psühholoogilit ettevalmistust. Materialistliku psühholoogia võlusid ja küsimusi maitsesin juba nõuka päevil. Igatahes põnev kogemus. Selline pea ees vette hüppamine, mis mulle vist sobibki. Eilne päev oli info rikas ja mitmeid häid ideid sisaldav. Kindlasti saab siit olulisi teadmisi hingehoidliku vestluse läbiviiimiseks. See osa on olnud meie kiriku haridusvõrgustikus üsna vaeslapse osas.

Üldse mitte eelneva asjaga seotult või ehk siiski...
Jung on kirjutanud: " Katoliku kiriku väline hiilgus, mida protestandid talle ette heidavad, tahab ilmselt demonstreerida loodulikule võimutungile näitlikult vaimu võimu. See on muidugi palju mõjuvam kui mõni loogiline argument, mida keegi ei kuula. Ainult promill inimkonnast laseb end juhtida kaalutlustel, hoopis sugestiivsem on ilmekas ettenäitamine."

Vaatasin suvel tehtud pilte. Hiiumaa, Taanimaa, Rootsimaa ja veel mõni peidetud või ülesleitud saareke pealekauba. Ega ma üldiselt ei ole fotondusest suurt hoolinud. Olen ikka öelnud, et mis neist piltidest klõpsutada. Parem on vajutada pilt mällu ja südamesse. Sel suvel siiski rikkusin veidi seda reeglit.
Mu sõber Arvo oli lausa pildistamise vastu. Omal ajal sai küll aktiivselt koos underground kirjanust maha pildistatud, aga noh, see oli hoopis teine asi...

Raamatud on viimasel ajal kuidagi pentsikuks läinud. Elavad justkui minust, lugejast, mööda. Loen, aga sisse ei pääse või ei pääse raamatud minu lukke lahti muukima? Ei tea. Ei tea midagi. Selge see, et käes on sügis-  raagus sõnade aeg.




Viinakuu nägemus.

Korraga ajas ja ajaloos
olemistaust ei selgu.
Keegi ei märka su eluloos
puuduolevat kildu.

Sügis siis kasvatab ristipuud,
mina seal nende all kuman.
Sõnad, kui täiesti mõttetud,
meeltesse laiali segan.

Artur Alliksaar kirjutas oma sõbrale asumiselt: " Ma tean, et nagu loodu on igavene, lakkamatu, lõppematu ja kohutava järjekindlusega ikka ja jälle kordub Keetsemani müsteerium, ei ole loodu päriseks krooniks mitte inimene kui niisugune, vaid süda, mis kestis katsumusi. Õndsaks ei või saada keeldumise kaudu, vaid kõikidest karikatest maitstes, kuni enam miski hinge ei kahjusta."

Elame lusti ja liigmuretsemise võlus ja pinges. Kirikki näib jagavat humanistide muret, et homne ei olegi äkki parem, kui täna. Kristuse asemel eneseabi nõksud ja süvenemise asemel väike hingetõmbe paus.  Seepärast väike meeldetuletus Arturilt kõigile rõõmunäljastele evangelistidele, muidu mõnusatele sõnaseadjatele.

Padre Piost ja kõige olulisemast

Vaatasin eile filmi padre Piost. Väga ere isiksus, võimas usus ja teos. Tervendamisanniga, stigmad jms.
Tuli meelde, kuidas 15 aastat tagasi ühe ametivennaga juttu ajades ja hääd veini maitstes viimane äkki ütles: " tead, mis mind kõige enam vaevab? see, et ma ei saa öelda haigele " võta oma voodi ja kõnni". See, et me Jeesuse jüngritena ei suuda midagi sellest, mida me evangeeliumist loeme." Mõistisin teda, kuigi ei olnud päriselt temaga nõus. Padre Piost filmi vaadates ja oma ametis kogetu peale mõeldes, võin vaid öelda: kõik on võimalik sellele, kes usub. Issand, kasvata mu usku.
Kirikul ei tule kogu aeg ennast ümber kujundada ja muretseda sellepärast, kuidas me maailma silmis välja paistame. On vaja teha Läkitaja tegusid. Alati uskuda, et see kõik sünnib, mida ma Kristuse pärast teen.


Vend John Taizest kirjutab: " We ask God to make use of our lives to communicate his true identity. We ask God to enable us to beings who are truly in the divine image, who faithfully transmit something of who God is."

Täna nägin unes , et kirjutasin luuletuse Kurg-Tsaar ja Dmitri. Loomulikult on see kõik tinginud   minu pikaajalisest huvi Venemaa, kui nähtuse vastu. Ma ei mäleta kogu luuletust, kuid lõpuvärss kõlab nii:" ... tulime siis karukese juurde küsima mis saab? Kuulake Kurge, temal on joodavat! Mõmm!"

Päris naljakas, kui mitte mõelda Vene reaaliate peale tegelikult.

Eile võtsin osa ühest kõndimise üritusest. Jalutasin päris tempokalt ca 5 km. Öösel kõneles süda minuga eriti usalduslikult. Hommik on parem. Süda lööb ja soov mõni kg seljast maha kõndida on süvenenud veelgi.

Lugesin ajaloolase Marek Tamme esseede kogu Monumentaalne ajalugu. Oli kosutav lugemine.

Tamm tsiteerib ameerika ajaloolast Robert Dartonit: " Ma pean tunnistama, et minu meelest tuleks ajalugu tundma õppida selleks, et mõista minevikku, mitte olevikku. Ma ei usu, et ajalugu meile õppetunde annaks. Ma loodan, et see annab meile perspektiivi - see tähendab, aitab meil mõista olevikku suhestatuna teiste aegade ja kohtadega. See võib pakkuda meile sügavamat arusaamist inimloomusest ja aidata vältida kaasajast kammitsetud etnotsentrilisi tendentse, mis pärsivad igasugust püüdu mõista maailma, milles me elame."

Täna läks siis ka Katariina kooli. Ise osalesin veel Aianduskooli aktusel. Laulsin paar laulu.
Rääkisin vastanditest meie sees ja ümber, mis viimselt meie elu ja loo moodustavadki. Rohkem valgust pimeduse ära tundmiseks ja julgust ööle vastu minna, - seda võib nimetada tarkuseks.




"Me rong nüüd sõidab, rong nüüd sõidab sõidab taevasse"
(katkend lastelaulust)

Tornid taevasse,
taevas tuuli täis.
Rong rappub
ja minugi sees
keegi longates käib.
Oh Issand,
kas kunagi
murenevad müürid
mõlemalt poolt?
Oh Issand,
kas kunagi
avaneb taevas
kõikide narride
rõõmuks?

Tornid taevasse,
taevas mõlemal pool.
Tule ja ütle,
mu kallis,
kas tõuseme koos?

Hamburg - Flensburgi rongis, juulikuul 2012

Loen Anselm Grüni raamatut "Rist". Seal toob ta ära ühe G.C. Jungi mõtte: " Kannatavat inimest ei aita kunagi see, et ta ise enda üle juurdleb, vaid üksnes üliinimlik, ilmutataud tõde, mis ta kannatavast seisundist kõrgemale tõstab."

Enda rahutusega, probleemidega, süü jms. silmitsi seistes võin küll siinkohal kahe käega Jungi mõttele allakirjutada. Kanna risti, suuna oma pilk ristile, et saada vabaks, et saada iseendaks, et jõuda pärale.
Lepitatult, elujulgust kaotamata.


Sügislaul. Refrään juurdemõeldav.

Kiiresti langeb südameid öösse,
pikalt päikes võim ei kehti.
Joostes rettu rõõmu juurest,
mälus igatsus vettib.

Raagus metsad pilke ei püüa,
mäed kui sinikad silmade all.
 Väsinud pillimees lugu ei hüüa,
pilved lõksudeks, madalal.

Räpinas, agustikuul 2012

Mõtlesin täna hommikul paarile olulisele inimesele enda elus, kes on nüüdseks juba jätnud selle maailma selja taha. Meenus Henri Nouwenilt loetu::" Nii kaua, kui suudame veel meenutada meeste ja naiste elusid, milles avaldub Jumala armastus ja arm, on meil põhjus edasi liikuda uutele maadele, kus on peidus uued lood."
Kindlasti peab mälestuste juurde kuuluma tänulikkus. Tänulikkus toob rahu.

Täna oli kuldleer. Ainult kolm leerilast, aga kirikus oli üle 100 inimese ikkagi. 60- ndatel jäid ju leerigrupid väikseks. Ajad olid muutunud. Okupatsioon jätkus. Kuidagi tuli selles olukorras ennast sisse seada. Inimene tahab ju ennast teostada sõltumata ajast ja olukorrast.
Ise arvan, et meie usuleiguse juured on sügavamal. Ilmselt on ka kompromissi valmidus protestantlusse sisse programmeeritud. Ei tea, kuid nõnda see läks ja vilju muidugi lõikame praegu.
Ain Kaalepil on vist õigus, kui ta kusagil ütles, et "ristiusu tulek Eestisse ei lõpe iial."


Tuli.

Olen põlev põõsas,
mille varjus räägib see,
kelle ihust
voolavad kõik veed.

Mõni kuuleb ära,
mõni kõrvu kinni peab.
Mina muudkui põlen -
jah, olen, kes olen...
Tema teab.

Räpina, augustikuul 2012

Puhkuselt tagasi. Koos noortega Taanis käidud. Oli elamuslik ja rõõmus aeg.
Nüüd jälle tavapärasem olemine  Setomaa servas. Tegelikult ei harju ma vist kunagi päriselt siin ära.
Mere puudus annab tunda ja üleüldse... Pole minu maastik. Tunnen vajadust muutusteks. Peab palvetama ja mediteerima, et selgusele jõuda, kuidas edasi. Koguduses läheb ju kõik kenasti. Asju on palju ja inimesi jätkub. Tean, et asi on minus ja loodan veel enne selle aasta lõppu selgusele jõuda.
Vahel Jumal vaikib. Õigem on vist öelda, et ei oska kuulata. Ei suuda sisemiselt nii vaikseks jääda, kui tarvis.
Lugesin Kersti Undi poolt koostatud kogumikku nõuka ajal ilmunud almanahhidest. Üks minugi luuletus seal sees. Mitmed asjad on loetavad praegugi. Mitmed kaasvõitlejad juba elust lahkunud.

Kassari Vigilia

Minu suhe Jumalaga
ei ole teie asi,
Ei ole üldse teie
mõistatus ja tõde.
Maa kingib merele
mu südamelöögid
ja see on ehtne
ja see on päriselt
ja nägijaid ei ole.

Kassaris, juulikuul 2012

Eelaimus.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
ei enamaks me usk ja tee.
Lõikeheinalt viimset kaitset
nurub trööstiks tõrges meel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
tuul tuisku tõotab poolel teel.
Sülge vapralt huulil maitsed,
proovid siiski kohaneda veel.

Ah, kõik me vaherahulapsed,
silm peal ja ümber tõusuveed.
Klemmid peas ja kõrvus kaitsmed,
pealpool pilvi rohelised leed.

Räpinas, augustikuul 2012

Täna on Hiiumaalgi sajune. Käisime Roogarahu sadamas. Sõin uhhaad. meri liigutas laisalt halle laineid. Mõned jahid ja muud paadid tuletasid mulle jälle meelde, et mul... ei ole paati. Ja see pole üldse tore.
Eile pidasin Kassari kabelis missa. Rahvast oli päris kenasti. Tundsin, et olen mäel, kirgastumismäel, mis siis, et Hiiumaal on mägede poolest kitsas, nagu kogu Maarjamaal. Siis veel piknik Piibunina rannas jne.
Jäänud veel kolm päeva puhkust ja siis tagasi Setomaa servale. Pühapäeval koos noortega Taani BIEN-i festivalile. Augustis tuleb veel üks kord Hiiumaale tulla. Laulatan Kassari kabelis ühe oma leerilapse.
Mees ameeriklane, elavad Brüsselis. Igati moodne ja  ajakohane. Kohaneme, mis muud.


Ärailm.

Maailm imbub mu pähe,
lööb hambad kõvasti säärde.
Maailm imbub südamest läbi,
hing lööb kella,
lööb hooti.
Maailm imbub mu verre
kui vesi pehkinud paati.

Naeratan, sest tean:
taevas on ikka seesama,
verest ja paadist
sõltumata.
Paadimees, lööme kokku
aja vahused kannud
ja läheme teele.

Kärdlas, juuli 2012

Üks kena uidang kartuuslaselt: " The spiritual life is like dance with a partner who has a fertile imagination and who leads. We must alert, responsive to the slightest indication of his intention, supple, ready to adapt to the movements with which he woos us."

Käisin kohtumas Svjata Vatra Ruslaniga. Näidati temast loodud filmi "Püha tuli".
Mõnusalt pöörane hing. Tuld ja armastust täis. Küllap täis ka neid mägesid, mida tema kodumaal ohtralt leidub. Mäed pürivad kõrgustesse. Mäed nagu merigi räägib millestki, mis on kogu aeg, kõneleb algtulest. Siis kui Jumal lausus esimese sõna. Loomissõna.

Hiiumaal mõnusad ilmad. Vihm ei tee liiga ja temperatuuril ei ole viga. Tulin just merest.
Siin on Hiiu Folk ja kõik sellega seonduv. On päris häid esinejaid, aga ei tea veel kas kuhugi jõuan. Niigi hea olla ja see etno värk jääb mulle pisut kaugeks. Aga eks näis...

Loen Poola luuletaja Marcin Swietlicki kriminaalromaani "Kaksteist". Väga kummaline raamat. Igati tunda, et luuletaja kirjutet. Proosa on ju prosta, nagu kord Ain Kaalep ütles.


Kokkutulek.

Surnud sõdurid 
joovad Rannapaargus õlut.
Mõnel on juttu
mõnel on naine,
mõnel on meeles,
mõned vaikivad
kaua-kaua.
Vaikivad ikka veel,
vaikivad üha veel
ja tagantjärele.

Kärdlas, juulikuul 2012

Üksnes Jumala juures
mu hing ei kilju
sädemeid heitunud tuulde.
Üksnes Jumala juures
kõneleb süda
hetke igikestvas keeles.
Räägib vaikselt,
räägib hellalt,
mälust muserdamata.

Kärdlas, juuli 2012

Hommikul tegin oma tavapärast ujumistuuri. Lehtma kohal oli vikerkaar. Täies ilus ja elus. Nii et ujusin lootuse märgi all! Mis lootus see selline siis on? Mõtlen, et mis ta just minu jaoks märgitseb?
Tahaksin mõne aja elada mõne vennaskonna juures. Lihtsalt võtta osa nende igapäeva elust ja palveringist.
Ehk aasta või kaks.
Küllap siis jaksaksin ehk veel jätkata ka institutsioonis nimega EELK. Vajan kindlamat palverütmi, vajan pühasid ja Neitsit. Midagi ei ole teha. Nii see juba aastaid on.

Toomas, see õnnis kahtleja, aga lausub tänasel õhtutunnil: " Kes lähedal minule, ta ka lähedal leegile ning kes kaugel minust, on kaugel kuningriigist."

Kaugel olen mina? Kui lähedal? Ikka vaid küsimused. Isegi peale poolsajandit üksnes küsimused ja vikerkaar...


Unenägu. Tekstiks kombitud.

Ma nägin unes, et olin lasketiirus.
Kõikide laskurite
kõik püssitorud
sihtisid mu südant.
Üks ilus, mitte väga noor naine
hõljus me vahelt läbi.
Ühel pool nood, püssidega.
Teisel pool mina, südamega.
Taevas ülal ja all.
Koosolemise jõud ja jõuetus
Neitsi pihkudel.

Kärdlas, juuli 2012

Pilved
kiljuvad kildudeks
südame igivaevad.
Meri teab mu kahestumisi,
kuid ei ütle midagi.
Pilved
kiljuvad.
Meri
vaikib.
Üle kõige
tuulte püsitu tung.

Kärdlas 2012 juuli

Metsmaasikad. Räimeroog Kõpu tuletorni juures kohvikus. Luidja rand. Vesi üsna soe. Olen käinud iga päev kaks korda ujumas. Ainult kaks päeva on olnud sellised, kus vette pole saanud. Lauskvihm jne...
Hiiumaa on võimalus. Hiiumaa on kohustuslik ühele luteri papile, kes juba mõnda aega tunneb väsimust "vesikristlusest" Maarjale pühendet maal. "Vesikristluse" all pean ma silmas lõtvust ja "mugandumist praeguse ajaga". Praktiseerivate ja pühendunud kristlaste hulk on minimaalne, samas püüame aukirjade, lippude ja vagade fraasidega luua mingisugustki edulugu.  Selge see, et nurisemine ei ole õige, ei ole tee.
Olgu siis Hiiumaa. Meri kohisemas palveid.

"Minu ristimisepäevaks oli Vaikne Laupäev. Sellel ajal oli ikka veel kombeks tähistada Ülestõusmispüha palveteenistust hommikul, millele järgnes Vaikse Laupäeva pimedus ja sealt puudus ka Halleluuja rõõmuhüüe. Ainukordset paradoksi, seda valguse ootamist pimeduse päeval võib näha kui ajaloo võrdpilti meie enda ajas. Ühelt poolt tuleb esile Jumala vaikus ja Tema puudumine, ning samas Kristuse Ülestõusmine sisaldab endas Jumala ’jah’ sõna ootust. Me elame selles ootuses, Jumala vaikimise läbi me kuuleme Tema sõnu, ning Tema puudumise ja pimeduse läbi me näeme valgust. Ülestõusmise lootus läbi lahtipõimuva ajaloo näitab meile rada, mida peame käima ning see aitab meid ka meie teekonnal." (Benedictus XVI)

Suitsu lest. Jan Garbarek "Twelve moons".
Kolm korda olen käinud meres. Õhutemperatuur ja veetemperatuur on enam-vähem tasakaalus. 18-19 kraadi. Seda ei ole üldse vähe Hiiumaal puhkust alustades.

Kartuuslasest munk aga teab:" Purity of heart in its aspect of purity of the intellect is the striving of love towards the hidden Person behind the veil of words and signs. In the desire for personal communion that always goes further to enter the purity of light without form in the solitude of silence that surpasses all speech. It is poverty of spirit, pure receptivity before pure truth, that knows God is all in all, and that the two are. one.
"Sügavus hüüab sügavusele..." (Ps 42:7jj)

Olen väsinud. Vist ka pinges. Nüüd ei ole enam muud, kui saarele. Raamatud ja kitarr kaasa ja s a a r e l e.
Koostasin endale ennegrammi ja see, mis sealt vatsu paistis, ei olnud minu arust küll "mina. Pigem mingi koondportree  kergelt "linnukesega ekslejast.t. Alliksaar: : " olen  korraga nii munk kui sübariit..." .
Ega need tugevasti psühhologiseeritud mõttemängud midagi sinus korda ei tee. Ikka palve ja paast.

" Vaimus vaene - see tähendab: nii nagu silm on ise värvi poolest vaene, kuid vastuvõtlik kõikidele värvidele, nii on see, kes on vaimus vaene, vastuvõtlik kõikidele vaimudele ja kõikide vaimude vaim on Jumal. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu." Meister Eckhart

Hiljuti vestlesin ühe noortegrupiga. Grillisime pastoraadi õues vorsti ja rääkisime vend Roger`st ja Taize vennaskonnast. Üks tütarlaps küsis äkki: " Kuidas olla mina ise?" Temagi oli usukunud, et endakssaamine vajab pöörast välist aktiviteeti, õigesti valitud elukutset ja nn. õigeid sõpru. Vastasin, et olulisem kõigest on usaldus ja vastuvõtmine. Meile jagatakse kogu aeg ja jagatakse rikkalikult. Silm korda ja sa märkad kindlasti.

Vihm. Juba mitmendat päeva vihm. Saab rahulikumalt raamatut lugeda ja see on hea.
Eelmisel nädalal olin paar päeva Lätis. Jurmalas oli meri mõnus. Soe vesi ja üsna kõrge laine.  Sõitsime elektrirongiga  pooleks päevaks Riiga. Johannese kirikus harjutas üks organist. Mängis päris hea tunnetusega.
Johannest on nimetatud Jeesuse lemmikjüngriks. Ei tea, kas sellepärast või mingil muul põhjusel, aga tundsin kirikus istudes, kuidas Jumal puudutas mu südant. Mingi soe laine käis pealaest jalatallani läbi, kui seal mediteerisin ja muusikat kuulasin. Minu üsna tujukat loomust arvestades on neid vaikseks jäämise hetki väga vaja. Muidu lähen lõhki või lõhun kogemata teisi enda kõrval.

Üks vana - vana luuletus, mis kunagi ka lauluks sai:

Langemispüha.

Suurte lehtede langemine,
lehtede varjus üks võim.
Suurte ohtude salgamine,
peidetud põhjuste lõim.

Keegi ei otsigi kaitset,
kivi on taskus kui surm.
Ometi päikesepaistet
hullutab ehitud nurm.

Suurte lehtede langemine,
lehtede varjus kõik näod.
Suurte lehtede langemine,
mõned hilinenud käod...

1986

" Nii hirmuäratav ja ülev oleks inimese pärisosa, kui ta ilma igasuguse juhtimise ja trööstita tõesti peaks enda sisemusest leidma olemasolu mõtte ja kirjutama endale ise elukorralduse reeglid."
Caesari tõdemus Thorton Wilderi teoses " Märtsi iidid" võiks mõtlema panema neid, kes  usuvad, et kõik on võimalik leida üknes iseenda"seest". Viimane on  hetkeilmas ülipopulaarne seisukoht, sest "autoriteedid" on ju surnud ja/või muuseumieksponaatideks mõistetud.

Viimasel ajal meie kultuuripilti endast läbi lastes, tuleb tõdeda, et tooni annavad vulgaarsus või sentimentaalsus. Eriti  tajub seda kirjanduse puhul. Folkmaastikul on aga eeskätt meie "esimaailmaränduri" loomingu puhul tunda lausa nõretavat sentimenti. Üksik mees, paat, merelained, merekohin, majakas, mis muudkui plingib, hülgevurrud...jne.
Miskipärast peavad meie inimesed taolist buketti sügavalt vaimseks. Mõne arvates vaat et isegi eestlase "psüühi" seletavaks.
Ei tea, usun ikka, et kultuur nõuab süvenemist, sisseminemist, mitte aga pelgalt emotsioonide toitmist.
Kultuur nõuab vertikaalset mõõdet. "Etno-futus" tundub see puuduvat, nagu luuleski, mis keskendub keldrites ja ärklites õllejoomise romantikale ja valulejatele, kes pritsivad riimimatut "suured sugestsioonisüstlad käes"

Vahel on meie hing nagu vurr. Pöörleb ja pöörleb. Kõik suunad kahmab korraga endasse ja samas loobib kõik laiali. Vahel teeme peatuse, et äkki lõpuks nüüd... Vurr veereb vurinal nurka... ja see on kõik! Ikka igatseme midagi muud, kui seda, mis meil on. Siinkohal tasub küll meenutada püha Augustinust: " Kuhupoole inimese hing ka pöörduks, kõikjal, kui ta jääb Sinust väljapoole, saab talle kinnitudes osaks valu."

"To learn how to pray is not to learn new poetic words. To learn how to pray is to learn to pronounce your own sacred word - go speak yourself! To learn to pray is not to learn some method. It is to know who you are and to be who you are supposed to be." (Thomas Merton)

Nagu väsinud Jumal
laotan ennast laiaili
Tartu ja Räpina vahel.
Kustpoolt oligi tuul?
Ei mäleta.
Kuhu olen teel?
Ei aima.
Sinised lupiinid
peavad piiritut pidu
ja mina laman
nende keskel.
Üks väike laps
jookseb üle mu selja
palvekee kaelas.
Pudeneb pärle
minugi pihku.
On see piisav põhjus
tõusmiseks?
2012

Südamlik kupeekaasalne.

Kusagil 1980 aasta paiku sõistsin Moskvasse. Kupees sai minu naabriks üks nii umbes viiekümnendates vene meesterahvas. Venelane. Jutukas ja südamlik sell. Möödas oli vast paarkümmend minutit, kui ta koukis portfellist välja konjakipudeli ja sakuska. Valas klaasi vene kombekohaselt täis ja reis võis alata. Rääkisime maast ja ilmast. Minu vene keel ei olnud tol ajal piisavalt hea. Lugesin üsna palju venekeelset kirjandust ja "samizdati", kuid vestlemiseks oli keel kange.
Nii et rääkis põhiliselt tema. Sain teada, et Aleksander (nii ta ennast tutvustas) sõitis Moskvasse tütrele külla. Rääkis suure südamesoojusega oma perest, häid sõnu jagu Eestigi kohta, kus inimesed "oskavad tööd teha".
Äkki märkasin, et tema vasakul käel oli  väike sõrm puudu. Ta pani mu pilku tähele ja lausus:" see on mälestus Afganistanist, teenisin seal kolm aastat... Jah, sõrmest jäin ilma, aga saatsin ka terve roodutäie duzmaneid mullatoidule... nii et Jumal olgu tänatud..." Selle peale me muidugi jälle võtsime.

Kõrbeisad on väitnud, et anded lõhuvad inimesi. Põhjus on selles, et me liialt samastame end sellega, mida hästi oskame. Ego pidev toitmisega on aga nagu kogumisega ikka: jääd järjest vaesemaks. Jagamine eeldab ka oma annete ja oskuste õiget mõistmist. Muidu jääme justkui vangi, lõksu. Hakkame ennast defineerima, kaitsma ja põhjendama. Laseme teistel määratleda ennast.
Tegelikult ei ole tähtis see, kes sa oled selle maailma jaoks. Meie identiteedi loob suhe Jumalaga.
Iga anne saab meie patuks, kui me ta külge liialt klammerdume.

Finale.

Kusagil lõppjaama lähedal
saatust ehk tänadki veel.
Muiates ahelaid raputad
silmis kui terendub meel.

Jätnud kõik varad ja hooled,
mida sul kaotada veel.
See, kes sihtinud nooled,
leiab sind tolmusel teel.

Leiab sind lõppjaama lähedal,
kui üksik tundmatu muus.
Möödunut siiski ei vähenda
katkised hambad ta suus.

Kusagil lõppjaama lähedal,
koon vastu rändurikuud.
Äkitselt kõike sa mäletad,
kuivanud lehtigi puul.
1987

Üks vana laul, mida kavatsen järgmisel laupäeval laulda.
Teeme üle mitme kuu koos Sakariasega ühe kontserdi Räpina kirikus.
Mõni laul valmib justkui mitu korda. Elab omaenda elu, pillutab laujat omatahtsi.

Anselm Grün ütleb: " Surm on minu jaoks kutse elada teadlikult igas hetkes ning puudutada juba siin ja praegu igavikku".
Tulime koguduse kooriga tagasi Taani reisilt. Kõik sujus kenasti. Jagus laule, jagus sööki ja jooki, palveid ja rõõmu üksteisest. Koju jõudes selgus, et homme on ootamas ees kaks matust. Võibolla sellepärast  meenusid Grüni sõnad tema hiljuti ka eesti keelde tõlgitud raamatukesest "Elu surmast". Üleüldise "fun" kultuse taustal on see päris kosutav lugemine. Nii või teisisti on meil siit minek ees. Hoolimata usutnnistusest tuleb silmitsi seista nii oma varjude kui hääbumisega. Elada rikkaks iga hetke ja samas igal hetkel surres millegile. Ikka vaid need "surmad ja sisenemised"

51 aastat
nühid selga vastu Elupuud
ega märkagi lehti.
51 aastat
surud taevast vastu suud
ega taipa ühti.
2012

Kummaline on see, et avaldan esimese luuletuse Kersti Undi kooostatud kogumikus. See käsitleb underground kirjandust soveti ajal Eestis. Nii et debüteerin luuletusega, mille kirjutasin "noore ja vihasena" kolmkümmend aasat tagasi. Pole kunagi püüdnudki enda luuletuse kusagil avaldada. Ehk oleks aeg...

Keegi ei käi kunagi üksi
sambla ja puutüvede teed,
udu ja kaste teed,
kivi ja klaasi teed.
Taevas aina kuu ja päikese
vangerdused.
Igal pool elu ja koosolu.
Taevatrepil saavad kokku
narr ja Kuningas.
Koos.
2012

Paul Eluardil on ilus luuletus, mille viimane rida mind täna kuidagi kõnetas.
"Et l amour est au monde pour l`oubli du monde."
Ilmar Laaban on selle tõlkinud nii:
"Lemb on maailma peal et ununeks maailm."

Lunastus on Jumala armu töö. See toimub ilma meie abita. Peame lihtsalt usaldama end suurema tegelikkuse hoolde. Peame lubame "vabalangemist" Jumala südamesse. Samas, kui oleme seda teinud, taipame sedagi, et enda avamine Jumalale ei ole meie teene, ega eriline tarkus, vaid see sai võimalikuks tänu Jumala armastusele meie vastu. Jumal ei lasknud meil uinuda elu jooksul kogutud valede koorem kukil. Tuleb liikuda edasi ja saada kergeks.
Martin Luther rääkis homo incurvatus in se ipsum`ist, mida on keegi tõlkinud, kui "iseendasse kõvredunud inimene". See on inimene, kes võtab ennast ja oma "minapilti" nii tõsiselt, et usub olevat suutnud mahutada kogu maailma oma pähe. Kõik on nii, nagu mulle paistab. Ja ainult nii...

Üks luuletus, mis sai kirjutatud juubeliaastal ühel retriidil osaledes.
Vanaduse aimdus, nooreks jäämise lootus... Jumal seda teab.
Igaljuhul sai see tol hetkel kirjutatud rahuga südames.

Üle pika aja.

Tuleb Elva ja Kirepi vahel
vastu vana mees.
Kas mäletad...?
Jaa, jaa... noo miks ei mäleta...
Mina olen nüüd surnud, ütleb vana mees.
Mina elan veel, nagu näed, vastan.
Vana mees rehmab käega
ja astub edasi.
Mis ta nimi nüüd oligi?
Mitte ei tule meelde...
Mälule ei saa toetuda.
2010

Viis rida.

Olen suudelnud seisundeid,
nüüd suudleksin Sind,
suudlesin päriselt,
varju andmata,
pilku püüniseks punumata.
2012


Eellöök.

Näe, Aabraham, oma karjaga.
Kusagil hoopis teistsugusel maal
sünnitavad kivid lapsi.
Sina tead seda,
Sulle öeldi seda.
Langeb tähti,
pudeneb ilmu kokku ja laiali.
Vabalangemine, kui ainus
võimalus
uskuda end elusaks.
2012

Eile tulid külla mõned sõbrad, kes tunnevad huvi vaimulik harjutuste jms. vastu. tegimegin siis viiekesi paar harjutust. Päeva lõpetasime missaga. Margusel oli leitud huvitav tervendamisharjutus, mille autoriks oli üks anglikaani preester. See oli väga põnev matk kõigile. Ühel meditatsioonihetkel nägin ennast istumas seljaga lõkke poole. samal ajal kui minu "teisik" mängis teispool lõket kitarri ja laulis. Sõnad olid mingis arusaamatus keeles, kuid eriline oli see side "meie kahe" vahel. Selline tõeline osadushetk. Täna asjale järele mõeldes tulid tahtmatult meelde Jüri Üdi värsiread:
" Olen pidanud olema isenda vend...
 aga vennaarmastust on mul kahe jagu."
Plaanime uut raadisarja, kus võimaluse korral igal hommikul oleks 15-20 min vaimulik harjutus... Mis see kõik täpselt oleks, sellest on veel vara rääkida, aga selline mõte tuli.



Täna sajab vihm. Seepärast ehk kaks sügiseluuletust, mis näppu puutusid.

Sügis. Linnuga.

Oh linnud sügiseteel,
võtke kaasa mu painetes süda.
Taevatuultes las lahustub
meel,
põrmu huilake võidud ja võlad.

Olen oodanud valgeimat tundi
ja eriti armastand ööd.
Kesk sügise taaka
ja sundi
lind nokaga õlale lööb.

Sügis. Linnuks.

Jõed plaksutasid käsi
ja linnud koorusid
munast.
Märkab see,
kes ei väsi
igatsemas puhast,
puhast teed ja taevast
all pilvede katkemisi.
Mida teab vetevood
vaevast,
mis hiilib mu südame
ligi...

Taipad küll sõlmi ja
märke,
ristteid ripsmete
varjus....
Alati liiga väike,
et püsida risti
varjus.
2011

Jeesus läks maale kõndima... 

Oh neid murtud akorde,
keelte uskumatut paindlikkust
siin vanal tasasel maal,
Veesilmad peegeldavad tähti
ja rohkem ei jaksa nemadki.
Silm otsib mägede tippe,
silm igatseb ara näha...

Kusagil Rõuge ja Vastseliina vahel
jalutab üksikuks mõistetud Lunastaja.
Ons mõni naine kaevul,
et ulatada rändajale vett?
Julgeb mõni laulik
sellest veel laulda?
Siin vanal, tasasel maal.
2012

Hommiku prelüüd.

Ons `taevaveed
tähtede pisarad?
Teab rohtu kasvanud tee
mu olemise salakoodi?
Nii palju vajalikke
ja samas mõttetuid küsimusi
tõsimuldse jaoks.
Astun vaikselt
Jumal teab, mis rada.
Kunagi, kui ristuvad
kõik alustatud teed,
liuglen linnuna
kohal valguse jõe.
2012

Tahame anda kõigele tähenduse. Igatseme täiusliku definitsiooni järele. Igatseme "kokku võtta" ja "paigale asetada". Ei ole tähtis millest me just räägime. Olgu need meie tervisega seotud probleemid, ühiskonna hädad ja mullistused, rahu ja vägivalla küsimused.. Usume, et kui oleme kord tähenduse leidnud, võime rahus puhata. Nüüd on igale augule leitud sobiv täide. Kõige raskem on aktsepteerida tähenduse suhtelisust. Tähendus kujuneb ju eeskätt minevikukogemustele mõeldes, neid "mäletsedes". Mälestustepildid on aga kõikuvad.
Kui me tegeleme vaikuseharjutustega, siis ongi esimeseks suurimaks probleemiks meie soov leida toimuvale mingi tähendus. Ratio nõuab toitu, ego võimalust hõlmata ja valitseda.

Lahkumine aiast.
Taevaminmemispühal.


Sealpool head ja kurja,
tolmuks tõusmise võimalusega
tuleb igaljuhul arvestada.
Allpool pilvi
hingab päikest
väsind mees.
Veel on aega.
Veel on aega
ja ajal on veel
aega hoida
ja minema visata.
Ütle, sõber, kuidas
jagada keelatud vilja
kahte võrdsesse ossa?
Ja kus on viigileht-
see ainus ette
antud paber?
Tõusmise võimalusega
tuleb igaljuhul arvestada.
2012

Kui vaadata inimeste võitlemisi, kirgi, pisaraid ja naeru, siis tuleb meelde ühe prantsuse preestri kusagilt loetud mõte: " Inimolendid ei otsi midagi peale absoluudi isegi siis, kui arvavad end olevat sellest lahti öelnud või kui nad alateadlikult suruvad seda maha materiaalsete väärtuste otsingul."
See võib kõlada looturikkalt ajal, kus vaimsed väärtused näivad olevat tagaplaanil ja ühelgi kirikul ei ole millegagi hoobelda. Otsimine on istutatud meie verre. Küll tuleb ka õisi.

Kui liiga magusaks läheb, siis aitab Waits.

Hiepaniemi II

Olin paar aastat tagasi  Soomes retriidi juhendajate koolitusel. Seal selle luuletuse kirjutasin:

Järve jäised rinnad
all lumepudru
petliku sooja.
Lähen noorena,
naasen eatuna.
männid harali,
kuused tuultepüünisteks
ja ikka veel sõnu trotsiv kohtumine hämaras...
Mida veel?
Ah jaa...
Vaikusel on
ülalpool
juured.

Nüüd küll kevade täies ilus ja aus, aga miskipärast puutus just see luuletus näppu, kui oma pabereid korrastasin. Ju annab vaikuse puudus tunda...

Käisin Stokholmis. 5 tundi on tühine aeg. Siiski piisav, et palvetada sealses katoliku kirikus ja külastada kiriku raamtupoodi. Ostsin "The Way of silent love". Kartuuslaste nägemus Jeesuse õndsakskiitmistest. Lõpus mõned vaimulikud harjutused jne. Lühidalt leidsin lause, mis üsna ammendavalt nende teed kirjeldab: " Everything we do, our every objective, must be undertaken for sake of this purity of heart. This is why we take on loneliness, fasting, vigils, work, nakedness."

Bob Dylan ikka oskab:

Oh, sister, when I come to knock on your door
Dont`t turn away, you`ll create sorrow
Time is ocean  but it ends at the shore
You may not see me tomorrow.

Oli varakevad 1982a.a Olin Kaliningradis sõjaväes. Pagesin pärastlõunasel ajal mingi mõttetu töö juurest katlamaja taha. Istusin slaki hunniku otsas ja ümisesin seda laulu. Õigemini ainult seda salmi laulust, teised ei olnud meeles. Veel oli siin-seal lumelaike. Veel olin viimaseid hetki noor ja vihane. Oli "õdegi" kellele laulda. Omaette ümiseda, südames kisendada. Issand, lase olla olematu  siin, olematuks mõeldud maal.

Ehk on see minu öö, minu hõrk pimedus,
minu seni varjul olnud talisman,
elu päeva järel,
täisea mõõtu mööda.
Taevas on muidugi seesama,
taevas, kes annetas tähed
hilisel tunnil
justkui laenuks või lunahinnaks.

Ehk kõik need liikumised
ümber päikese pillava lõõsa
on üksnes usupuuduse viljad,
peibutuspardid laokilolijale
liiga tasasel maal,
kus taevas on ikkagi erinev
iga südamelöögi võrra,
elu elu järel,
tulvil loendamatuid sünde.
Ööl pole rada ega ust.


Luule on tõelisem elust. Sõna ehedam teost. Usun seda vist lapsepõlvest peale. Võibolla teadsin seda juba emaüsas. Ei tea... Ei tea me midagi...

Nii et Venemaal on (üllatus, üllatus) jälle Vladimir Vladimirovits jagamas ja valitsemas. Ei midagi uut. Isegi mõned vanad , nõuka aegsed võtted on arsenalist välja koogitud. Vaadates eilse päeva jõulisele esinemisele "Tsaari" politsei poolt, siis mõtlesin, et riigivõim võib arreteerida ja karistada teisitimõtlejaid. Riigivõim võib tappa ajakirjanikke ja mägede poegi Tshetseenias või kus iganes, kuid ta ei suuda oma nuudimehi ja mõrtsukaid ravida terveks vihkamisest, veelgi vähem õpetada neid armastama.
Riigivõim võib isegi omalmoel edendada voorulikkust, olla moraali apostliks, aga mitte pühadust.
S iin võiks kirikul olla võimalus, kui ta vaid julgeks võtta oma õlule prohvetliku missiooni.
G. K. Chesterton: " Kiriku ja riigi vaheline mõnus läbisaamine on riigile kasulik ja kirikule kahjulik."

Reedel sai Tallinnas käidud. Vaatsime koos Kristiina ja Elsaga "Julius Caesari" etendust. See oli võimas ja elamuslik. Lavastus ja muusika suurepärased. Lauljad ja Andres Mustonen dirigendina tõeliselt nauditavad.
Küllap oli Tallinn selleski süüdi, et meenus üks kaks aastat tagsi kirjutatud luuletus:

Tõnismäelt Kultase manu.

Auto sõistis lähedalt mööda,
pristsis veega,
sõimas suitsuga,
rattad kiiremad vereringest,
tõelisemad elust
igikestvas enne-
ja pärastsõjaajas.

Auto sõitis lähedalt mööda,
klaastahukad vangutasid korraks maste
ja jätkasid püsimist
linna gaase täis kõhus.
Olen läbimärg
higist ja pritsmeist.
Äkki näen, et Vabaduse platsil
põleb ristil üks nägemus.
2010

Kirikukogult tulles oli väga kosutav vaadata videot isa Stanilovasest. Olime arutanud arengukava küsimusi,

Küll tsadaajevi kombel (Mida teha?) ja V. Uljanovi kombel ( Mis teha? ), aga vastused jäid kuhugi pidama. Ilmselt ei oska me veel päris õigesti küsida.

Augustinusega...

Ah, kui raske on püsida teel. Puhastaval teel. valgustaval teel. Ühendaval teel. Kolm teed. mitte lahus, vaid koos ja inimlaps Eedeni aiast peale hädas teelkäimisega.
Püha Augustinus teab:"amor sui usque ad contemptum Dei." ( "enesearmastus kuni Jumala põlgamiseni.")
Kesksendudes EGO-le tuiskavad kolm teed hange. Mis sellest, et on kevade ja loodus helisid ja värve täis.

Üks hää mõte Rabindranath Tagore`ilt. Tuli meelde meilgi välja antud tema raamatuke "Isiksus". Seda sellepärast, et mu noorim laps püüab lugemist selgeks saada. Mida ta loeb? Mida me talle õpetame? Meie, kes me oleme pungil täis nn. teadmisi ja väsinud tarkust...
" Asi on selles, et inimese kavatsused laste targaks kasvatamisel on vastuolus Jumala kavatsusega. Kuidas me oma äri ajame, see on meie enda asi, ja seepärast võime oma kontoris vabalt toimida oma erihuve silmas pidades. Kuid selline kontorikord ei kõlba Jumala loomingu jaoks. Ja lapsed on Jumala looming."

Vaikuses toimub asju...

Simone Well on kirjeldanud enda tundeid, kui ta mediteeris Meie Isa palve sõnade üle. Vaikuses võib olla enam seikluslikkust ja sensatsiooni, kui mistahes häältes ja aktiviteetides:
" At times the very first words tear my thoughts from my body and transport it to a place outside space where there is neither perspective nor point of view... At the same time, filling every part of this infinity of infinity, there is silence, a silence which is not an absence of sound but which is the object of a positive sensation, more positive than that of sound. Noises, if there are any; only reach me after crossing the silence."

paar lugu: koos Sakariasega ja üksi

Jah, Aleksander de Toqueville`il on õigus, kui ta ütleb: " Nad ei lakka mõtlemast sellele heale, mida neil pole."

Vestlesin paar päeva tagasi ühe keskealise naisega. Ta oli tulnud minu juurde, et paluda eestpalvet ühe oma lähedase eest. Probllem oli tõsine. Naise nägu pinges ja õnnetu. Rääki oma murest. Küsisin paar küsimust ja siis vaikisime mõlemad paar-kolm minutit. Mina vaatasin teda. Tema põrnitses lauda enda ees. Järsku tõstis ta oma pea ja lausus: " Elu on puuduolevate asjade loetelu." Kohmetus siisvist veel enam oma sügavmõttelisuse peale, tõusis ohates... ja läinud ta oligi...

ühest vanast laulust...

Pierre Stutz on kirjutanud 23. psalmi üle mõtiskledes:

Sina, Jumal,
oled mu lootuse alus,
elad minu suure saladusena.

Tulevad ka kahtluse
ja teadmatuse päevad,
mil paljugi tundub olevat eluvale, siis püüan usaldavalt põhjani minna.

Sest sina
juhid mind ebakindluse kaudu
elu lätte juurde,
et minus tohiksid eksisteerida
ka nõrkus ja jõuetus.

Siis ei tunne ma
enam millestki puudust
ja leian sinus turvalisust.

Oleme saavutustele orieteeritud. Vana laul Pühakirjas toetab neid, kes omast jõust, aina raskemaid kive kandes, püüavad vallutada mägede tippe... Ja jäävad aina nukramaks... Ja jäävad üksi...

mälu ülestähendusteks...

Vladimir Nabokov alustab oma mälestuste raamatut sõnadega, mille üle tasub mediteerida neil, kes püüavad oma mälestusi kirja panna.
" Häll õõtsub põhjatuse kohal, ja terve mõistus ütleb meile, et meie olemine on vaid põgus valgusviirg kahe lõputu pimeduse vahel. Need mõlemad on küll identsed kaksikud, kuid reeglina seirab inimene sünnieelset pimedikku rahulikumalt kui seda, kuhu ta on suundumas (kiirusel umbes neli tuhat viissada südamelööki tunnis.)"

lauluks...

See laul on nüüd olemas.
Sõnad pleekisid meeltes juba ammu. Viiski tuikas kusagil oma tuikamist, aga alles sellel nädalal loksus paika.

Teeb elavaks.

Pinguli keel, pingutet meel,
vabana tunda ja kanda end pilvisse pühitseb tee.
Vaikija suul, peidetud puul,
elule anda ei malda end mööduja see.
Pinguli keel,
pingutet meel,
elule anda ei malda end mööduja see.

Sinuga koos, märgitud loos,
nooreks kes keelab ja veenab, et tardumus ongi su troost.
Silmisse leed, nõtkume veel,
kelmikal kombel siis homme me tantsime välja siit soost.
Sinuga koos,
märgitud loos,
kelmikal kombel siis sinuga tantsime välja siit soost.

Valguse jõul, valguse nõul,
lasteks las sündida kividki taeva all, südame sees.
Jumala tuul, elustab luud,
tunnil, mis antakse tae´va kui kantakse väsinuim mees.
Valguse jõul,
valguse nõul,
tunnil, mis antakse, taeva kui kantakse väsinuim mees.

kirgmaastik: Pilte lauluga ja ilma...

kirgmaastik: Pilte lauluga ja ilma...


Nii et 1. mai siis. Ei tea miks, aga tuli meelde üks Taize reis, kus viibisime just 1. mail Pariisis.
Linna oli rahvast täis ja siis tulid demonstrandid. Le Peni pooldajad astusid bussidest välja ja sotsid kerisid oma punased lipud lahti. Lauldi ja hõigati loosungeid. Lõunaks oli kõik möödas. Nii vasak- kui parempoolsed võtsid istet välikohvikutes. Maitses kook ja maitses vein... Päike paistis "õigete" ja "õelate " peale... Südames kevad...

Pilte lauluga ja ilma...